Annely Peebo: professionaalid ei nuta

Ooperilaulja Annely Peebo (36) elu on kõrvaltvaatajale üks lõputu naeratus, siiras ja särav. Eestis särab see naeratus loetud päevadel aastas. Kolmel läinud nädala päeval Annelyd varjuna saates saime teada lauljanna eduvalemi.

Kolmapäev18.45 Tallinna lennujaama ootesaal on pooltühi, autoparkla aga täis, tuul on vastikult vinge ning lennukid jäävad hiljaks. 20.05 Maandub Riia lennuk ning äkki on koridor tulvil läptoplasi. Mõnda aega ei juhtu midagi, siis silmab ERSO produtsent Maria Krjukova lükanduste vahelt blondi naist - pikas kasukas on tõesti meie esisopran Annely ning juba pelgalt naise selga vaadates võib tunda tema nõutust. Järgmise usteavanemisega selgub, et Annely ja tema lavapartneri Morten Frank Larseni kohvrid pole veel terminali jõudnud. Kulub veel veerandtund, kuni saab selgeks, et kohvrid pole Riia lennuväljalt lahkunudki. Maailma läbi reisinud ooperidiiva on kohvrist ka varem mõnel korral ilma jäänud, kuid Eestis kogeb ta seda esmakordselt. Skandaali ei sünni ka seekord, isegi dramaatika puudub. Annely teab täpselt, kellelt vajadusel abi küsida, tema esinemiskleidid on õmmeldud Eestis.21.07 Annely seab end hotelli sisse ja siis on tal pisut aega vestelda. "Käime Eestis vähemalt kaks korda aastas. Poeg Leon Tristan (kohe kaheaastane - toim.) oli eelmine suvi vähemalt kuu aega, kui mitte rohkemgi vanaisa-vanaema juures. Hoolitsen tõsiselt selle eest, et poja eesti keel säiliks, sellepärast on meil ka eestlannast lapsehoidja. Reisin töö tõttu palju, kuid õnneks olen saanud pere kaasa võtta. See on alles teine kord, kui Leon peab koju maha jääma, kuid eks ta peab ka iseseisvust õppima. Ega ma muretse, sest Leonil on nii tubli isa. Lahusolekutesse suhtun positiivselt. Seekord olen siin pereta, kuid reisimisvabadus on meie pere jaoks oluline - veetsime näiteks jõule koos minu vanemate ja vennaga Austrias. Koduste asjadega hoian end reisil olles läbi Skype'i pidevalt kursis.Suurim tööalane muutus pärast poja sündi on leping Milano LaScala ooperiteatriga. Seetõttu kutsun poega oma väikseks kaitseingliks. Leonile tähendas see ka seda, et ta viibis esimesel eluaastal kokku viies riigis. Poja sõnavaras on tänu Itaaliale näiteks ciao bella ja amore mio." 21.37 Annely teatab reipalt, et nüüd minnakse sööma. Et raskustega alanud õhtu meeleolukalt lõpetada, viib ta esmakordselt Eestisse jõudnud ning samuti kohvrita jäänud lavapartneri Morten Franki ühte erilisse kohta õhtustama. Neljapäev8.40 Maandub lennuk, mille pardal on lõpuks ka Annely kohver. Mõni aeg hiljem saab Annely oma asjad jälle lahti pakkida. Tänapäeval ei saaks enam poest ostetud kleidiga ooperilavale minna...10.00 Estonia kontserdimaja on vaikne, ERSO büroos olev monitor näitab orkestrantide kogunemist. Kohe algab ajalooline proov - Annely, Morten ja peadirigent Nikolai Aleksejev kohtuvad esmakordselt. 19.40 Annely astub vana telemaja uksest sisse ning ta juhatatakse trepist üles teisele korrusele. Grimeerija on juba ootel, kuid tegelikult teeb Annely endale alati ise meigi, sätib juuksedki. Tõe huvides olgu öeldud, et lõpuks värvitakse Annelyl ikka huuled üle pisut tumedamaks ja käiakse nägu puudritupsuga üle. Televärk, kindluse mõttes.19.50 Teleris hakkab keegi laulma ja Annely jääb kuulama: "Kuulasin just selle laulja häälekvaliteeti: noore poisi hääl, sellel ei ole piisavalt ruumi. Mina kui õpetaja ütleksin talle kohe - kuum kartul suhu!" Grimmitoa uksest astub sisse Marko Reikop, uurides, kas olukord on kontrolli all. "Tere, kaunis mees!" hüüatab Annely ja kõnnib koos Markoga ETV neljanda stuudio poole. Annely esinemiskellaajaks on märgitud 20.13, enne teda peaks esineda jõudma kolma inimest. Nii lihtsalt seekord ei lähe.20.03 Anu Välbale antakse kõrvaklappi teada, et üks saatekülaline jääb hiljaks ja et intervjuu Annelyga on plaanitust pikem. "Ahaa!?" kostab seepeale laulev hüüatus. Kõik sebivad. Ka kolmas saatejuht, koer Baruto. Viimane märkab, et polegi veel intervjueeritavaga tuttav. Kohe on loom Annely juures ning teeb vastmeigitud primadonnale Austria kombe kohaselt mõlemale näopoolele limpsatuse. Annely heldib ning tunnistab: "Tegelikult ma olengi rohkem koerainimene."Saatejuht Anu püüab Annelyle diivanil sobivat istekohta ja põlvede suunda ette näidata, kuid Baruto loeb märke valesti - tormab perenaise patsutuste saatel kohale ning sätib end just "sinna kohta" lamama. "Jumal, kui nuku," hüüatab Annely. Hetke pärast on kutsu juba mujal. Anu täpsustab veel pisut: "Kas Sinu nimi on endiselt..." "Jaa ikka, ja see nimi ei muutu ka kunagi. Kunstnikunime ei ole tänapäeval võimalik muuta, siis hakkad oma karjääriga otsast peale." Peebo nimi on ka passis.Kõlavad korraldused: "Klapid pähe!" - "Poolteist minutit eetrini!"Saatejuht Marko sätib end istuma, murelikult ohates, et püksid kukuvad maha. Annely, kes metsosopranina laval sageli poisterolle laulab, kostab seepeale, et tal on vahel pigem vastupidine mure. "Ka kontserdikleitide puhul olen vahel avastanud, et kleit on kitsaks jäänud ja siis on esinemine väga ränk. Hingamine on ju laulmise ajal A ja O. Aga ma olen selline, kes ei valmista kunagi suurelt ette - võtan alles kontserdipäeval kleidi välja." Kohe-kohe peab Annely andma intervjuu otse-eetris, saates, mida sadades kodudes vaadatakse täna just Annely pärast. "Ma ei mõtle sellele, kui palju inimesi mind jälgib, sest olen ju pidevalt tuhandete silme ees. Olen olnud ka miljonite ees, näiteks detsembris Viinis toimunud jõulukontserdil ("Christmas in Vienna" - toim.), kus esinesin koos noore tõusva tähe Juan Diego Florezi ja ühe eakaima ooperidiiva Grace Bumbryga. Seda kontserti kahjuks Eesti üle ei kandnud, kuid sellele elas kaasa kogu Kesk-Euroopa." Millisest koostööst Annely alles unistab? "Minu absoluutne lemmik on Sting - kui tema mind küsiks, oleks ma kohe käsi. Aga... mul ei ole võimet talle ligi pääsemiseks... Tema on popimaailmas, mina aga süvaklassika maailmas. Kuid kes teab, mis tulevik toob. Olen alati ju suuri sihte silme ette seadnud ning neid ka sihikindlalt vallutanud."Stuudio seinal süttib lamp kirjaga "Vaikust".20.21 Annely ja Anu tõusevad diivanitelt püsti. Stuudio ukse taga võetakse saatekülalise kraest mikrofon ära. Anu astub kiirel sammul koridori ning meenutab, kuidas nad Annelyga kunagi "Terevisioonis" saiu küpsetasid. Annelyle just too hommik ei meenu, kuid küpsetamistest ta vaimustub: "Olen suur küpsetaja ja maiasmokk ning enamiku oma kokaraamatutest ka otseses mõttes läbi teinud. Kuid poisterollide pärast tuleb vormi veel eriti hoida ning ka lähikondlaste kaal hakkas äkki kerkima! Nii et nüüd tuleb seda indu veidi piirata." Reede12.30 Peaproov on läbi ning pillikaste tassivad orkestrandid kiirustavad majast välja. Annely allkirjastab ERSO kontoris pabereid ning sätib end argikäikudele, sest "mõni pangakaart on vahepeal vananeda jõudnud ja vajab ümbervahetamist". Diiva õlal on hiigelsuur must kott, milles - oh üllatust - peidus esinemiskingad. "Eestis on mul parim kingsepp. Toon kõik oma lavakingad just talle teha. Siis tean, et seisan kindlalt püsti," naerab ta nakatavalt ning teeb korraks kavalt nägu, lisades: "Ja pärast lähen ma spetsiaalselt teie (ajakirja kaanefoto - toim.) tarvis juuksurisse. Kella viiest alates pean olema hotellis, et pisut puhata ja siis end õhtuks valmis sättida."19.45 Vaheaeg lauljanna garderoobis. Annely istub ja särab. Häälepaeltele antakse puhkust hääletus vaikuses, mida lõhestavad vaid fotoaparaadi klõpsatused. Siis tõuseb solist püsti, tõstab klaverikaane ja annab esimese akordi, kontserdi teiseks osaks. 21.54 Annely tuleb lavalt võimsate emotsioonidega ja tunnistab, et võitles korraks pisaratega. "Muidugi tuleb vahel hooti laval meelde, et ema ja isa on saalis ning kui laulan südamlikke kohti, siis ma vaatan nende poole. Raske on siis, kui emal voolavad pisarad enne, kui laulma jõuan hakata. Kuid ma poleks ju professionaal, kui ma ei suudaks end vaos hoida." Pisaratega meenub Annelyle üks hiljutine kontsert: "See oli ränk kogemus. Eesti saatkond Viinis andis jõulukontserdi teistele saatkondadele. See jõululaulude reis läbi kahe sajandi läks publikule nii hinge, et kõigil daamidel olid pisarad silmis. Ja kui siis saadik ise taskurätti otsima hakkas, oli mul ikka tõesti raske pisaraid tagasi hoida. Kuid professionaal peab suutma! Tol õhtul ütles mulle keegi publikust: te võiksite laulmisega inimesi ravida." 22.30 Annely pere ootab all ning ema, isa, poeg ja tütar teevad trepil suure puntrakalli. Annely kannab lillesülemi kontserdimajast välja ning lubab, et kui kimbud järgmisel päeval veel vähegi lendu kannatavad, ehivad need õied pühapäeval juba tema Viini kodu. Laupäev8.40 Annely pakib kohvreid, sest täna lahkub ta hotellist, et veeta seekordse Eesti-reisi viimane ööpäev koos pere ja lähedastega. Vend Jaanus tassib koos isa Eduardiga kandamid autosse, ema Anne ning Annely sätivad hommikusöögilauda.Annely kiirustab peret takka, sest päevakava kipub oma elu elama. Ise tõstab samaaegselt kausikesse meloni ja mango tükke. Ta asetab röstrisse viilu täisteraleiba ja kaks viinisaiakest ning laseb need soojaks - nii maitseb paremini. Leivale määrib diiva võid ning tõstab paar kalafileeriba. Joogiks toob kaks klaasi vett. Kohv jääb Annelyst puutumata, teed seevastu armastab ta küll, eriti näiteks valget ja jasmiiniteed.9.37 Kolmveerandtunnine hommikusöök ema, isa ja Morten Franki seltsis möödub juteldes, austria ja eesti harjumusi võrreldes ning perefotokasse pilte klõpsides. Seejärel istutakse autosse, kohtumised ootavad. Väljas ladistab vihma ning Annely lehvitab: "Suvel tulen jälle!" Kannab vaid väärtuslikke ehteid: "Mulle meeldib investeerida asjadesse, millel on ka tulevikus väärtust. Vahel ostan näiteks mõne sõrmuse. Kreekast tõin ühe igavikumotiiviga ehte, pärlid on Jaapanist. Mul on ka selline mees, kes väga hea meelega ehteid kingib. Nii neid ajapikku koguneb ja neid ei ole ju mõtet kastis hoida. Ehteid tuleb kanda, kas või oma mehe rõõmuks. 70% oma eraajast ma ehteid ei kanna. Vaid siis, kui olen tööl, reisil või laval esinemas. Need kaks sõrmust on tähendusega: üks on tere-tulemast-perre-kingitus Sascha vanematelt ja teine on kihlasõrmus."  Kihlatud parima partneriga"Mu elukaaslane Sascha on tegev kinnisvaraäris, ta elab ja töötab ühe koha peal ning on väga hea partner ja isa. Ta on nõus kõike tegema - ka see pole mehe puhul päris tavaline ning mina saan rahulikult artist olla. Me oleme kaks aastat kihlatud olnud, abiellumiseks pole olnud aega ega vajadust. Siis tuli laps. Abiellumine ei muudaks midagi. Kihlus on ju lubadus koos elada. Abielu pole primaarne. Pulmadest ei ole me kodus veel rääkinud. Kuid isegi kui see saaks meil kunagi toimuma, siis meie omavaheline n-ö kätelöömine toimuks suhteliselt väikses ringis ja kusagil kaugel, kus on soe ja ilus."  Annely teine mina - koduperenaine "Meil on hästi suur köök, seal võiks vabalt neli inimest korraga süüa teha. Kui meil on aega, siis olemegi kõik seal ametis, tehes näiteks vokirooga. Mulle meeldib kodus süüa teha, kududa ja koristada. Olen südames koduperenaine. Iseasi on, kui palju mu amet seda võimaldab. Oleme normaalne, noor ja kaasaegne pere, kes naudib elu. Sööme hommikuti alati koos, nädalavahetustel sööme võimalusel koos Sascha ema ja isaga. Armastame kulinaariat ja otsime ka väljas söömiseks põnevaid kohti. Ning kuna meil on suur tutvusringkond, siis toimub kogu aeg kusagil midagi, igavust tunda küll ei jõua. Värskes õhus olemine on meile väga tähtis - suvel rulluisutame ja sõidame jalgrattaga, käime palju matkamas, talvel ka suusatamas-kelgutamas. Meil on mägedes oma majakegi. Olen püüdnud hästi normaalseks jääda ja mitte näiteks paksu salliga ringi joosta, sest igal asjal on oma aeg. Ja ma ei ütle ka pidutsemisest ära."Leon Tristan - nime lugu"Meil oli mõeldud igasugu nimesid. Kui ta ilma tuli, oli ta neli kilo raske, blond. Beebid avavad harva silmi, kuid kui ta silmad avas, oli tal silmis nii enesekindel pilk - ta vaatas nagu lõvi üle kõrgete mägede. Ta oli sel hetkel suur, tugev ja tähtis. Proovisime talle iga päev nimesid ja ükski ei sobinud. Me olime täiesti ahastuses, sest ükski ei olnud tema. Ühel päeval tuli lastetoa õde meie palatisse ja ütles: kõigil lastel on juba nimed ja nad on isiksused. Pange ometi nimi ära!" Vaatasin poega ja otsustasin - ta näeb välja nagu väike lõvipoeg ehk leone ehk Leon. See on tugevuse sümbol - ta lihtsalt oli seda. Sinna juurde pidi kuuluma meie meelest ka midagi armastusväärset. Ning kuna Tristan on ajaloos üks tuntumaid armastusrüütleid ja ka blond, siis me leidsime, et need nimed sobivad meie pojale."