Michelle Obama Vogue'i kaanel Scanpix
Anna Wintour on küll vabandanud mustanahaliste loomeinimeste ees, et nad ei ole saanud ajakirja loomisel piisavalt kaasa teha, kuid küsimus on, kas tema sõnadele järgnevad ka teod. Sel teemal arutleb väljaande The Guardian moetoimetaja asetäitja Priya Elan.

Maailma hetkeolukorras, kus mustanahalised on pidanud kannatama nii palju ebavõrdsust, võib öelda, et Vogue'i Challenge (Vogue'i väljakutse - toim) kannab väga märkimisväärset tähendust. Tegemist on ettevõtmisega, millega tunnustatakse mustanahaliste ilu. Kontseptsioon on lihtne: aseta ennast legendaarse Vogue'i kaanele modelli või kuulsuse asemel.

Väljakutse, mis sai maikuus alguse populaarses rakenduses TikTok, hakkas kulutulena levima Twitteris ja Instagramis, produtseerides nii tuhandeid esikaasi. Oli võimatu eitada ise hakanud modellide ilu ja leidlikkust, mis pani mõtlema, et mustanahaliste ilu ei esitletaks kunagi sellisel viisil päris Ameerika Vogue'i kaanel.

Väljakutse tõi teravalt esile ka Ameerika Vogue'i peatoimetaja Anna Wintouri tühja vabanduse mustanahaliste loomeinimeste ees. "Vogue ei ole leidnud piisavalt viise, kuidas tõsta esile ja anda rohkem pinda mustanahalistele toimetajatele, ajakirjanikele, fotograafidele, disaineritele ja teistele loomeinimestele," sõnas Wintour.

Probleem on aga selles, et Wintour on olnud Ameerika Vogue'i peatoimetaja kolmkümmend aastat. Kui ta tõesti hooliks mustanahaliste häälest ja mõistaks rassismiprobleemi sügavamal tasandil, oleks ta juba süsteemis muutusi teinud.

Tal on olnud piisavalt aega, vahendeid ja võimu, et asja muuta, aga võib-olla on tema tõrksusel sügavamad põhjused. "Ma tahan öelda üht: daam Anna Wintour on koloniaalne eit," ütles tema endine kolleeg Andre Leon Talley Sandra Bernhardi sõus "SiriusXM". "Ta on koloniaalne daam. Ma ei usu, et ta laseks kunagi millelgi oma valge inimese privileegidele ette seista."

Muuhulgas räägib hiljutine New York Timesi artikkel sellest, kuidas värvilised töötajad on pidanud kannatama oma valgete ülemuste ignorantsust ja stereotüüpset lähenemist mustanahaliste probleemide teemal.

On teravalt tunda, et mustanahaliste ja värviliste identiteedi ümber keerlevaid vestlusi on moetööstuses vähe. Suuri brände süüdistatakse rassismis, mida on näha nii poodides kui ka süsteemides. Töötajate kogemused, kuidas valged ülemused on neid ignoreerinud ja nende probleeme vältinud, on kõik liiga tavalised.

Anna Wintouri seisukoht tundub eriti leige, kui võtta arvesse statistikat. Veebileht The Pudding uuris tähelepanelikult Ameerika Vogue'i kaanestaaride nahavärvi. Üks avastus oli näiteks selline, et aastate 2000 kuni 2005 vahemikus olid 81 kaanemodellist mustanahalised kõigest kolm tükki. See on küll aja jooksul paremaks muutunud, kuid kaanetüdrukud on sellegipoolest olnud heledama nahavärviga, andes hoogu euroopalikule iluideaalile.

Beverly Johnson oli esimene mustanahaline modell Ameerika Vogue'i kaanel, aastal 1974. "Mu agent ütles, et ma saan kaanele. Mina küsisin üllatunult, et mis kaanele. Tema vastas, et Ameerika Vogue'i kaanele. Ma mäletan, kuidas mu süda pidi rinnust välja hüppama," ütles Johnson 2018. aastal NPRile.

Beverly Johnson oli esimene mustanahaline modell Ameerika Vogue'i kaanel, aastal 1974
Vidapress

Kuid isegi rõõm sellest kaanest pidi seisma silmitsi reaalsusega. Reaalsusega sümboolsusest. Ideest, et on ainult üks mustanahaline modell korraga. (Sarnaselt on ka Andre Leon Talley ainus tuntud mustanahaline ajakirjanik Ameerika Vogue'is.)

Endine mustanahaline modell Grace Jones kirjutas oma autobiograafias "I'll Never Write My Memoirs", et Beverly oli põhjus, miks ta Ameerikast lahkus. "Ma teadsin, et seni, kuni tema on areenil, saab ta endale kõik. Üks mustanahaline modell oli kõik, mida nad vajasid ja mina peaksin korjama tema raasukesi. Beverly oli sümboolne mustanahaline modell. Neil ei olnud kahte sümbolit vaja," seisis raamatus.

Järgmine mustanahaline modell Peggy Dillard ilmus Ameerika Vogue'i kaanele kolm aastast hiljem, aastal 1977, kellesse väidetavalt suhtuti samamoodi kui valitud sümbolisse.

Sarnast suhtumist on märgata ka moebrändide sõnavõttudes George Floydi surmajärgses maailmas, kus rassismiprobleeme koheldakse kui järjekordset trendi. "Moetööstus, mis teenib kasumit meie värvilistest kehadest, saab inspiratsiooni meie kultuurist ja muusikast, kõnnib kikivarvul ümber probleemi, olles tegelikult osa suurest tsüklist, mis sellist käitumist süvendab," tõi välja mustanahaline supermodell Joan Smalls.

Tundub, et Anna Wintour peaks eituses elamise pärast olema mures. Ajad muutuvad. Samira Nasr kuulutati just esimeseks värviliseks Harper's Bazaari peatoimetajaks. Ajakiri on ilmunud aastast 1867. Briti Vogue'i mustanahaline peatoimetaja Edward Enninful on teinud olulisi muutusi ajakirja rassismiprobleemiga tegelemiseks.

"Maailm muutub meie silme ees ja me ei tolereeri rohkem sallimatust," kirjutas mustanahaline modell Anok Yai väljaandes "O magazine".

Allikas: The Guardian