Dramaturg Andra Teede: Eesti inimese häda on see, et ta on üksi
Pühapäeval esietendus dokumentaallavastus “Südames sündinud”, mis räägib lastekodulaste uutest peredest ja kasuvanemaks kasvamisest. Lavastusele teksti kirjutanud Andra Teede on kindel, et kunstikul on moraalne kohustus rääkida läbi kunsti nendest asjadest, mida ta peab õigeks.
“Meie ühiskonnas ei räägita piisavalt homodest, erinevatest rassidest, puuetest ja teistest marginaliseeritud gruppidest. Mulle tundub, et lapsendamis- ja hoolduspereteemaga on sama, see ei ole muutunud avalikuks normiks,” mõtiskleb Andra. “Netflixist näeme Ameerikamaad, kus elavad koos kõikvõimalikud erinevad inimesed, aga koduses Eestis paneb see meid veel kulmu kergitama.
Sul on nii, mul on naa, aga ehk elaksime siiski sõbralikult ühes ruumis?”
Elus kunst elust
Eero Epneri käe all lavakunstikoolis õppides tutvus Andra mitmete kaasaegse teatri vormidega – enim meeldis talle dokumentaalteater. “Ma ei tee sellist teatrit, kus autor istub pimedas toas, kirjutab üksinda näidendi valmis ja saadab pdfi-iga selle teatrisse. Teatrikunst on minu jaoks elus, sünnib siin ja praegu,” on ta kindel.
Andra intervjueeris lavastuse jaoks inimesi, kes on võtnud perre võõra lapse kasvatada. Intervjuudest sündis kümme monoloogi, mille lavastaja Maria Peterson ära lavastas.
Pooled intervjuudest tegi Andra meestega ja need olid eriti liigutavad. “Kui naine räägib, silmad veekalkvel, kuidas ta oma lapsi armastab, siis see on ootuspärane. Aga kui seda teeb lipsuga ärimees kesklinna klaasbüroos, kes on koosolekute vahel korraks maha istunud minuga rääkima… Ja kuidas ta siis räägib, kuidas tema uued tütred ja pojad teda esimest korda issiks kutsusid ja mida see talle tähendab, siis see näitab mulle seda, et meie seas ei ela ainult jätised ja korrumpeerunud poliitikud. Me pole kamp jobusid, meil on süda sees. Keskealises Eesti mehes on palju soojust, pereväärtusi. Nad avasid mulle end teemadel, millest nad pole võib-olla kunagi oma elus rääkinud.”
Ta kindel, et kui anda asjadele aega ja pöörata neile piisavalt tähelepanu, saavad need normiks või liiguvad selleks saamisele oluliselt lähemale. Üks naine rääkis talle antud intervjuus, et kui võttis koju esimese lapse, ütlesid naabrid “Ohhoo!”. Kui teise, siis “Ahhaa!”. Kui neljanda, siis nad ei pannud enam tähelegi, et üks on juures.
Teema, millele mõelda
Andra ütleb veendunult, et lavastus “Südames sündinud” on seotud naiseks olemisega ja et see kõneles ka temaga. “Küsimus, kas ja millal lapsi saada, on praegu ühiskonnas vägagi üleval. Vaatan oma ümber olevaid noori ja edukaid naisi, kes on varastes kolmekümnendates, kes on lõpetanud kooli, teinud karjääri, kes on ülivinged ja inspireerivad – me tähistame oma võite ja soetame kinnisvara, asutame firmasid ja meil läheb hästi… Aga ühel hetkel oleme 35 ja mõtleme, et aa, see teema ka veel. Ups!” Sel juhul ongi üks võimalus lapsendamist kaaluda, aga samas ei räägi "Südames sündinud" ainult bioloogilisest kellast.
“Selle lavastuse tegemine muutis mind paremaks inimeseks. Ma küll ei kaalunud ise lapsendamist, aga võtsin varjupaigast koera, ühe silmaga koera, keda keegi ei tahtnud ja kes oli aasta aega varjupaigas olnud. Mõtlesin, et kurat, midagi ma pean tegema. Tellin talle nüüd netist seakärssu ja poputan teda. Vaadates inimesi, kes annavad ja annavad, tekib ka mul endal küsimus, et miks mina siis ei anna?” Koeraga Nõmmel jalutamas käies on ta hakanud tähele panema suuri krunte, ilusaid maju ja niidetud murusid. “Aga seal ei ole kedagi. Ja sinna mahuks inimesi...”
Eesti inimese häda on Andra hinnangul see, et ta on üksi. “Ja ta on depressioonis, et ta on üksi. Kes teevad Eestis kõige rohkem enesetappe? Pensionärid. Sest nad on ka üksi. Või siis meesterahvad, sest nad ei ole harjunud oma murest rääkima. Me ei suuda tegeleda armastamise ja hellusega, meil on neid pidevalt puudu. Aga kellelegi kodu pakkumine on üks variant, kuidas oma ellu imet juurde saada. Kindlasti on see projekt mu töödest mind kõige rohkem puudutanud.”
