Foto: Sandra Palm
Kuhu tõmmata piir väikeste iluvigade parandamise, ületöötlemise ja kunsti vahel? Fototöötluse teemal arutlevad fotograafid Krõõt Tarkmeel, Toomas Volkmann ja Sandra Palm.

Ideaalne nahk, perfektselt eraldatud ripsmed ja kehad, millel kumerused asuvad just seal, kus kaasaegne iluideaal ette näeb – seda kõike suudavad fototöötlusprogrammide abiga juba isegi algajad fotograafid ning erinevate föötlusprogrammide kasutajad. Või ehk on just tänu amatöörlikele töödele ning ületöötlemisele ideaalilähedased kujutised muutunud nii igapäevasteks, et tunduvadki reaalsusena?

Krõõt Tarkmeel on fotograafina tegutsenud kümme aastat ja praegu pildistab ta peamiselt ajakirjade kaanefotosid (meenuta Anne & Stiili kaanepilte ning persoonilugusid) ning moe- ja portreeseeriaid. Erinevaid projekte teeb lisaks erinevate moeloojate, kirjastuste ning reklaamiagentuuridega. Krõõt jäädvustab ka väga valitud pulmi. “Enim erutab mind kaamera ees inimene. Looduse ja loomade jaoks olen kindlasti liiga püsimatu ning ei suudaks eales rahus ja vaikuses tunde põõsas põtra oodata. Samuti paeluvad mind staatilisemad objektid, arhitektuur ja stiliseeritud toote- ning toidufoto,” tutvustab Krõõt.


Foto: erakogu

Toomas Volkmann on professionaalse fotograafina tegutsenud aastast 1994. “Olen pildistanud reklaame paljudele firmadele, reportaaže, seltskonnapilte, moodi moeajakirjadele nii Eestis kui ka väljaspool, interjööre, lilli, objekte, jumestuskunsti, tootekatalooge, grupipilte ja portreesid,” loetleb Toombas. Kõige südamelähedasemaks peab ta aga portree-žanri. “Tööprotsess ise on selle puhul väga tehniline ja intiimne. See annab võimaluse portreteeritaval olla küll ise, aga samas saan pugeda tema naha vahele, temaga samastuda ja anda talle mingi uus vorm ja elu. Tulemus võib olla sageli ootamatu ning seejuures ei huvita mind muutumismäng selles mõttes, kus portreteeritav “tehakse” läbi kehakatete ja meigi kellekski sootuks teiseks.”


Foto: erakogu

Sandra Palm on viimase kuue aasta jooksul kanda kinnitanud nii rahvusvahelises pulmafotograafias kui ka reklaami- ning moefotos. “Hetkel toimetan kõige enam moevaldkonnas. Eriliseks kireks on minimalistliku joonega moebrändid ja ilu-seeriad,” avaldab Sandra.


Foto: Stina Kase

Esteetiline vale

“Mäletan, et olin fotograafide seltskonnas ilmselt viimane, kes slaidfilmi digikaamera vastu vahetas,” meenutab Toomas. “Mulle tundus see sel hetkel kuidagi vastutustundetu, sest tööprotsess ise muutus kuidagi liialt kontrollitavaks. Kadus kogu müstiline osa fotograafiks olemisel. Kuna slaid oli kallis materjal, siis tihtilugu pidid pildi kätte saama vaid viie-kuue kaadriga, mis aga eeldab kordades suuremat konsentratsiooni, valguse eelnevat mõõtmist ja selget visiooni lõpptulemusest. Ja oh seda erutavat kolme tundi filmide ilmutamisel, kus selgub, kas oled teinud kõik õigesti,” meenutab ta. “Olen pigem vanakooli fotograaf ega trikita eriti taustade ja värvide vahetusega. Suhtlen Photoshopiga väga ratsionaalselt ja pigem distantsilt. Mind võlub foto juures realistlik lõpptulemus. Fototöötluse fantaasiamaailmad näivad mulle veidi infantiilsed. Samavõrd tapab ka liialdatud stilistika ja meik koos tugeva töötlusega fotografeeritava – ta muutub tahtetuks objektiks. Jah, on muidugi situatsioone, kus see ongi eesmärk, näiteks meigipiltide puhul, kus udutatakse kogu naha struktuur, eemaldatakse kortsukesed ja varjukesed. See esteetiline vale töötab küll professionaalse müügiartiklina aga vaevalt, et suudab veenda usutavuses,” kirjeldab fotograaf.

Siit tuleb ka põhjus, miks valitakse meigipiltide jaoks võimalikult noored perfektse trimmis nahaga modellid, kelle näo omapära annab võimaluse neid vanemaks meikida, lisab ta. “Tulemus on veatu näonahaga nooremapoolne daam, kelle passi sünnidaatumi ja fotoimidžil esitatava vanuse vahele jääb 10 aastat. Loomulikult eemaldan ma vistrikud ja koeranaelad, aga see puudutab pigem meditsiinilis-esteetilist aspekti.” Sünnimärkide kallale fotograaf ei lähe, pidades neid salatekstiks. “Tedretähnid ja punapead teevad mind relvituks – selles on miskit nii kehalist, nahkset, kelmi ja muinasjutulist, et ma pigem püüan neid rõhutada kui varjata.”

Ta mäletab juhtumit, kus ajakirja peatoimetaja juulikuiseid tedretähne nähes ahastuses karjatas: “See on ikkagi raske haigus ja keegi sellise kaanega ajakirja ei osta!”. Hiljem selgus, et see kaas oli erakordselt hästi müünud…


Foto: Toomas Volkmann

“Fototöötlusprogrammidel on kindlasti fotograafi töös arvestatav roll, eelkõige on kasutuses Adobe Photoshop ja Lightroom,” ütleb Krõõt. “”Reaalsuse muutmine” algab juba siis, kui valin rakursi ja valguse, mida kaadri ülesehituses kasutan. Ma ei näe pattu sealt veidi edasi liikumises ning järeltöötluses vajadusel ka foto tonaalsuse ning kontrasti muutmises,” arvab fotograaf ja lisab, et näiteks modelli nahale pöörab ta kindlasti erilist tähelepanu. “Kui pildistamispäeval leidub näol näiteks vistrikke või ohatiseville, siis koostöös jumestajaga teeme endast oleneva, et töödeldud fotol need ei kajastuks. Sünnimärgid ja tedretähnid hoian alati pigem alles, kuna need on osa inimese igapäevasest tervikust. Kui pildi lõpptulemus ning eesmärk nõuavad klaari nahka, näiteks lähikaadris jumestusfoto, tuleb rakendada vajalikke meetmeid.”


Foto: Krõõt Tarkmeel

Erinevad töötlused

Sandra rõhutab, et oluline on vahet teha baas-fototöötlusel ja retušeerimisel. “Fototöötlus on tänapäeva digifotograafias möödapääsmatu, kuna kaamerast tuleb vaid toorfail. Seega on fototöötlus kui selline ka värvide, valgebalansi, kontrasti jms korrigeerimine. Retušeerimine on aga minu silmis juba konkreetsemalt nahatöötlus, joonte muutmine, struktuuriga tegelemine ja muu suurem manipuleerimine.

Seega, iga fotograaf, kes pildistab digitaalse kaameraga, ei pääsa kunagi fototöötlusprogrammist, isegi juhul kui seda tuleb vaid konvertimiseks kasutada,” kirjeldab ta. “Minu peamised tööriistad on Adobe Lightroom ja Photoshop. Retušeerimise puhul teen tugevat vahet moe- ja reklaamfotol ning erakliendi tellimusel, näiteks pulmadel. Üldiselt saavad vistrikud, sinikad ja muu, mis inimese juurde ei kuulu, kustutatud, aga sünnimärke ja tedretähne ma ei puutu.” Kui reklaamfotot tehes on kliendi sooviks, aga et ka viimased eemaldataks, siis tuleb ka seda teha.


Foto: Sandra Palm

Kas kõik fotod on töödeldud?

“Julgen kahelda. Kuid alati pole vajagi. Näiteks meedias tähelepanu kogunud full frontal aktifoto Henrik Kalmetist läks ajakirja täpselt sellisena, nagu kaamerast tuli. Kõik töötas ning oli juba eos nii nagu soovisin,” vastab Krõõt. Mis puudutab aga stiliseeritud moe- ja ilufotosid, siis ütleb Toomas, et enamasti on fotosid siiski koloreeritud, eemaldatud ebaperfektsused, venitatud ja kõhnendatud. “Tegelikult on probleem pigem selles, et fotol peaksime nägema portreteeritavat äratuntavas kehalises vormis. Põhjus on banaalne – fotodel näeb reeglina enamus inimesi neljandik lühemad ja laiemad. Kaunis bikiinimodell või krapsakas peotantsija tundub ühtäkki fotol masaja maatüdruku, mitte aga sireda sambakuningannana, nagu me teda oleme harjunud lavadel nägema,” selgitab ta. “Kui rääkida meedias ilmuvaid piltidest ja nende töötlusest, siis ei näe ma väikeses Photoshopi abis suurt pattu, sest meedia loob nende piltidega vähem või rohkem ikkagi illusoorset paraleelelu, kus selles osalejad annavad parima, et ootustest tulvil standarditele vastata. Miks ei peaks me neid siis ka piltidel mõistlikult ja professionaalselt toetama,” arutleb fotograaf. “Enamus kuulsusi elab oma elu meie eludest niivõrd lahus, et võimalus neid näha lihas ja luus on kaduvväike.”

"Tee mind peenemaks!"

Kas fotograafid on seda lauset fotosessioonil kuulnud on? “Ikka olen. Kui nii mina kui pildistatav saame sellest palvest ühtemoodi aru, olen nõus vastu tulema ning korrektuure sisse viima. Kuid kindlasti mitte absurdini,” vastab Krõõt. “Figuurikamat naisterahvast nullsuurusesse ei töötle ja kortsust laupa kummi ja elutuks ei silu. Samas pooldan mõtteviisi, et inimesele peaks end meeldima pildilt vaadata.”

Ka Sandra ütleb, et naljaga pooleks palutakse mõnikord igasuguseid “hullusi”. “Reaalsuseks need õnneks ei saa. Kui eesmärk on inimest ja tema isiksust portreteerida, siis ma ei poolda suuri manipulatsioone, aga ebameeldiva vistriku eemaldan küll.”

Sandra lisab, et fototöötluse tulemus peaks olema võimalikult usutav. “Retušeerimiseks on meeletult palju väga keerulisi tehnikaid, mis foto suhteliselt usutavaks teevad. Kindel on, et hea ja maitsekas retušeerimine on väga-väga aeganõudev protsess ning seal pole short-cut'e. Nii võib ühe pildi retušeerimine võtta näiteks kaheksa tundi ja tulemuseks on väga maitsekas ning puhas foto, kus pole tegelikult midagi ebaloomulikku ega silmariivavat.”