Eestlanna töötamisest Milanos: kui olen elanud terve nädala teistele, siis fuck, nädalalõpul tahan elada iseendale

“Ema vaatas mulle otsa, et kuhu sa minema hakkad?!” meenutab Susanne Kuuskman (30) päeva, mil ta pakkis asjad, et sõita Milanosse stilistiks õppima. Paar aastat hiljem osales ta assistendina legendaarse fotograafi Peter Lindberghi võttel; täna skaudib ägedaid fototalente, armastab teknot ning januneb kõikehõlmavat vabadust.

Kuidas sina, Viimsi tüdruk, üldse Milanosse sattusid?

Gümnaasiumis hakkasin hullult õmblema ja suure hurraaga tegema moešõusid. Siis otsustasingi, et lähen disaineriks õppima. Kinnisidee oli: Milanosse. Kümme aastat tagasi ei olnud internetis leida mingit infot kooli kohta. Enne gümnaasiumi lõppu tuldi meile õppevõimaluste kohta flaiereid jagama, seal see kool Milanos – IED, Istituto Europeo di Design – end mulle ilmutaski. Sõitsin Milanosse tutvumis­päevale, kus räägiti õppe­ainetest ja kavadest ning stilistika tundus põnev. Ei teadnud tollal keegi, mis asi see on. Ja kohapeal hittis ka reaalsus, et moedisainiks peab siiski olema palju raha, kõik need materjalid ja õmblemis­kulud... Läksingi stilistiks õppima, kui seda üldse saab õppida. Kui ikka maitset ei ole antud, siis pole midagi teha 

Susanne, kuidas su ametinimetus täpselt kõlab?

Inglise keeles account manager and photographers agent – tundub kummaline, nagu salaagent. Haldan talente ja kliente butiikagentuuris 2DM Management. Kokkuvõttes üritan teha nende elu võimalikult ilusaks ja sujuvaks. Praegu on me kodulehel peale multi­meedia- ja filmikunstnike ning illustraatorite üleval 12 fotograafi – nendega tegelen mina. Kui on töö tulemas, vaatan, kas on vaja stuudiot, assistente, varustust, lennupileteid, autot, hotelli ja väiksemaid asju. Olen justkui