Endine tippmannekeen Faime Jurno: Mind köitsid muusika, enda näitamine, tants ja suhtlemine
Faime on sündinud Berliinis. Kui ta oli kuueaastane, tuli ta eestlannast emaga Eestisse. Isa jäi Saksamaale. „Õppisin aasta lastega õues mängides keele selgeks ja läksin kooli – sain kiiresti eestlaseks,” meenutab särav daam.
Modelliks kutsus teda kunagine armastatud telenägu Lilian Kosenkranius, kui Faime oli äsja keskkooli läinud. 1970. ja 1980. aastate Nõukogude Liidu edukaim modell alustas mannekeenitööd Tallinna Moemaja rõivaproovides ja komisjonides.
„Esialgu ei olnud see midagi glamuurset. Üsna pea hakati aga rääkima, et võiksin esineda. Tol ajal toimusid Kalevi spordihallis suured moeetendused – hakkasin üsna pea neil esitlema kaheksanda klassi lõpetamiseks loodud riideid. Koolis oli muidugi tükk tegemist, et see õpetajatele ära seletada. Neile ei meeldinud tegelikult mitte üks raas, et mannekeenina töötasin.” Koolitöödega sai ta mannekeenitöö kõrvalt siiski hästi hakkama.
Pärast keskkooli töötas ta siin ja seal, aga kuhugi pikemalt pidama ei jäänud. „Siis kutsuti mind moemajja palgalisele tööle. Siis ma ei pidanud end pidevalt ka töölt ära küsima. Läksin ja jäingi pikemaks,” meenutab Faime. Palgaline töö tähedas päevi täis rõivaproove, pildistamisi Siluetile ja moeetendusi üle Nõukogude Liidu. „Saime teenida ka lisaraha, töötades Marati, Klementi, Baltika ja Kommunari jaoks. Väga uhke elu oli,” lisab ta särtsakalt.
Oma edu võtmeks peab Faime fakti, et ta oli väga seltsiv. „Kutsusin ka teisi mannekeene endaga kaasa liitu sõusid tegema. Kui nad ei tulnud, läksin üksinda – kaua sa ikka ühe koha peal istud. Kogu see maailm ja inimesed tundusid väga huvitavad.” Faimega reisis üle liidu näiteks Mati Sõstar. „Meenuvad ka suured Bulgaaria ja Rumeenia moeetendused.”
Mood jättis külmaks
Iseenesest pole mood ega riided Faimet kunagi huvitanud. „Mind köitis hoopis muusika, enda näitamine, tants, suhtlemine. Tundsin end mannekeenitööd tehes kui kala vees.”
Millised olid kõige ekstravagantsemad riided, mida Faimel kanda tuli? „Kasukad,” vastab ta. „Rääkimata siis Ivo Nikkolo õhtukleitidest ja kostüümidest… Mõnikord teadsid mannekeenid ette, mis tulemas on, ja käisime jooniseid piilumas. Teinekord palusime moekunstnikelt, kas saaks midagi ümber teha. Vastus oli tavaliselt eitav,” muigab ta.
Faimet ei teatud üksnes kui mannekeeni, üsna pea pärast mannekeenitöö alustamist hakkas ta ka näitlema. Kuigi näitlema ei sattunud ta Tallinna Moemaja kaudu, oli ka see üks väljendusviise. Leedi Camilla filmis „Mõrv inglise moodi” (1974), neiu baaris filmis „Siin kulgeb piir” (1976) ja kirjaniku kaasvestleja „Stalkeris” (1979) on kõigest mõned Jürno filmirollid. Tänapäeval näeme moelavadel arvukalt ülikõhnasid modelle, aga Tallinna Moemaja aegadel hinnati naise keha veidi teisiti. „Muidugi pidi mahtuma teatud mõõtmetesse, näidised olid suuruses 38. Mina olin piitspeenike ja mul pole kaaluga kunagi probleeme olnud. Ometi ma ei mäleta, et keegi oleks väga dieeti pidanud,” märgib Faime. „Samas, igaüht ikka lavale ei lastud. Naiselikemate kehavormidega naised esitlesid moodi, mis oli mõeldud juba väärikamas eas daamidele.”
Kuigi aeg ei soosinud reisimist (rahvusvahelisest modellitööst rääkimata), ütleb Faime siiski, et liikuda sai piisavalt. „Kesk-Aasia on väga põnev piirkond. Ma ei tundnud mingit piiratusetunnet, tundsin end mistahes piirkonnas kui kala vees. Nautisin reisimist ja sain väga palju tutvusi – sõbrad kogu eluks!”
Eri piirkondades kohtas ta eri ilustandardeid ja eriilmelisi mannekeene. „Moskva mannekeenid olid näiteks hästi kurja näoga – mind kui vaatajat see väga häiris ja isegi solvas. Muidugi on erandeid, aga ka enamik praeguseid modelle on tuimad. Kas nad ikka veel ei naerata?” küsib Faime.
Allikas: LP
Fotod: Faime Jurno erakogu
