Selle tulemusel muutub sinu jaoks ühtäkki väga atraktiivseks kõik see, mida püüad oma eesmärkide saavutamiseks vältida – või õigemini, sinu aju jaoks. Nagu näiteks šokolaadikook. Kui oled omale kehtestanud käskivas kõneviisis keelu “kooki ei tohi süüa!“, siis muutub see ajapikku aina meelepärasemaks suutäieks. Keelatud vili on alati magus.

„Pean tegema“ või „ei tohi teha“ on käsklused, mis on seotud kohustuste ja häbiga ning kui need tunded on mängus, muutuvad ahvatlused ja ihad aina vältimatumaks. Nii jõuad sinna, et teed lõpuks ikkagi seda, mida tegelikult teha ei taha.

Kui sinu ülesandeks on „pean vältima šokolaadikooki“ (ja teisi maiustusi) ning sa näed külmkapis šokolaadikooki, on selsamal hetkel sinu aju juba otsuse langetanud – jah, sa sööd selle koogi ära.

„Pean“-käskluse vastand on aga „tahan“. See on seesmine motivatsioon ja soov – väärtustunnetus iseendast. Kui „pean“-käsklus tuletab diivanil lesides ja šokolaadikooki süües meelde, et „pead kaalu langetama, sest su naine (mees, lapsed) nõuavad seda“, siis „tahan“ mõtestab asja hoopis kaalukamalt – „ma tahan kaalu langetada, et olla oma lastele hea lapsevanem ja vananedes hea tervise juures vanavanem oma lapselastele“.

„Tahan“-eesmärk elimineerib igasugused šokolaadikoogiisud ja muud ebatervislikud harjumused. Neid lihtsalt pole olemas! Sellise mõttelaadiga sa ei näe enam külmkapis šokolaadikooki, vaid kõike muud, mis on tervislik ja sulle hea.