FOTOD JA ÜLEVAADE: 10 põnevat leidu Riia moenädalalt
Kus mujal kui mitte siin leida vastus viimasel ajal aktuaalsele küsimusele, kas moekunsti peaks eksponeerima eebenipuust tornis vaid vähestele valitutele või just vastupidi – neile, kes seda soovivad näha ja kanda.
Olen teinud ära korraliku kodutöö Riias, kuna Eestis eriti keegi Läti moedisaini hetkeoludega suurepäraselt kursis pole ja kuuldavasti kehtib sama ka vastupidisel suunal. Minu teejuhiks saab üks kohaliku moeeluga väga hästi sina peal olev põline riialane, kelle teadmised nii kohalike disainerite (keda kindlasti vaadata ja keda ehk mitte) kui moenädala osas (näiteks soovitus saabuda väljakuulutatud algusajast vähemalt akadeemiline veerandtund hiljem) peagi marjaks ära kuluvad.
Muidugi ei saa ma kellega tahes vestlust alustades üle minna küsimusest, kuidas lätlased üldisemalt ja disainerid spetsiifilisemalt siinsesse moenädalasse suhtuvad. Selgub, et sugugi mitte üheselt. Riia moenädalale heidetavat ette liigset kinnisust (sisse pääseb vaid kutsetega) ja liigset kollasust (selle külalistest kirjutavat põhiliselt seltskonnaajakirjad ja vastavad portaalid, mood ise jääb tahaplaanile). Meenutagem siinkohal hiljutist arutelu Tallinna moenädala üle, mille üks punkt oli risti vastupidise rõhuasetusega – et tegemist on liiga avatud üritusega, kuhu pääseb sisuliselt iga soovija. Igatahes tundub mulle moenädala ajal korduvalt, et oma riigi disanereid tunnebki siin kitsas huviliste ring, kelle näod juba nelja päeva jooksul hakkavad pähe jääma.
Riga Fashion Week on valinud oma toimumiskohaks luksusbrände müüva kaubanduskeskuse, mis kohalike sõnul ehitatud üsna kentsakasse kohta – nimelt ei elavat sealkandis ega sellel suunal eriti kedagi, kellel taolise hinnatasemega asutusse asja oleks – ning tõesti, müügisaalis on kõige magusamal šoppinguajal näha vaid WC-d otsivaid külalisi ning üksikuid turvamehi. Hoone ise on kahtlemata noobel – uhke valgustatud fassaad, marmor ja üles-alla tuhisevad klaasliftid annavad aimu eesootavatest mastaapidest. Viiendale korrusele, kunagisse koduosakonda jõudes ootab seal sumisev keskkond, mille soppidesse on end sisse seadnud nii ürituse sponsorid kui ka hämarusse avaneva vaatega kohvik. Kuna etendus pole veel alanud, sisustatakse aega nii nagu moeüritustel tavaks: fotoseina ees pilte tehes, vesteldes, inimesi vahtides, uusi meigitrende uudistades, puhveti- ja WC-sabas seistes. Õnneks olen juba varustatud teadmisega, et etendused ei alga tavaliselt varem, kui nad lõpuks algavad.
Muust maailmast musta kardinaga eraldatud saalis on ruumi maksimaalselt ära kasutav kandilise O kujuline moelava, kus publik istub ka O sees. Märgistuseta toole on vähe, eraldi sildistatud istekohad on meediale, sponsoritele ja sisseostjatele, lõviosa istekohtadest kaunistavad ühe autofirma logod.
Esiridade toolidel kohtab mitmeid tuttavaid Eesti nimesid ja väljaandeid. Kohal on ka Eesti esiblogijad, kes on lisaks siinkogetu kajastamisele võtnud südameasjaks Eesti moedisaini tutvustada, astudes igal õhtul saali äsja Tallinn Fashion Weekil nähtud disanerrõivastes. Show alguseks, mis sõltuvalt etendusest võib alata ka tund aega hiljem, on umbes 400 istekohta mahutav saal puupüsti täis – välja arvatud laupäeval, kus hingamisruumi on juba märksa rohkem ning Eesti disaineri Pohjanheimo etendust õnnestub toolil istudes vaadata juba peaaegu igal soovijal.
Kuid veel enne seda tõdemust “õnnestus” mul reede õhtul juhuslikult jääda vestlema Riia moenädalale saadetud Taani moetudengitega, kellelt saadud muljete kohta aru pärisin. Mida nad kahe esimese päeva kohta ütlesid, seda ma edastada ei tahaks, aga reede oli olnud juba üsna okei. Ma ei ütleks ise kahe esimese päeva kohta ehk midagi nii radikaalset, kuid nädala lõpus raputavaid moeelamusi kokku lugedes oli mul jätkuvalt uhke tunne olla eestlane, kes saab Eesti disainereid mõnes mõttes omadeks pidada ning puhtalt uitmõtte ajel nende etendust moenädalale vaatama minna kasvõi ilma kutseta.
10 põnevat leidu Riia moenädalalt:
Riia moenädal ei näidanud vaid kohalikku disaini, kohal oli külalisi nii Euroopast kui Lähis-Idast. Siin on kõige meeldejäävamad leiud:
Juugendlikest arhitektuurivormidest inspireeritud siiditrükimustrid, lendlevad ja läbipaistvad kihid ning naiselikud detailid mõnusalt minimalistlikus värvigammas ja spordišikis võtmes.
Kevadiselt hele kollektsioon, valge ja viiekümnendate pastellid kuldsete detailidega, tenniseklassika edasiarendused kantavasse igapäevamoodi.
Elegantse kergusega vastandeid kombineeriv seeria, milles põnevaid vormimänge, ootamatuid lõikeid, iseloomuga mustreid ja klassikat sinise, valge ning pinstripe-triipude näol.
Ülipõnevalt geomeetriline, erinevaid tehnikaid ja materjale ühendav kooslus, mis andis äraväsitatud mereteemale taas uue ja kergema hingamise.
Kuigi pitside ja tafti üksteise otsa kuhjamise teel on libastunud mitte ainult algajad disainerid, näitab see kaasaja printsesside kollektsioon, mida imelist on võimalik nende materjalidega korda saata, kui oskused on filigraansed, teadmised ajaloost olemas ja retsept koguste osas õige.
Autor on oma võimsa etteaste “Regicide” pühendanud kuulsatele hukatud kuningannadele ja printsessidele ajaloost ning mõistagi leiab viiteid erinevatele ajastutele ka disainist. Siin on viktoriaanlikke siluette, Päikesekuninga-aegseid korsette ja kroonitud peade öörõivaid, millele on vajutatud kaasaja disainipitser.
Helgusele värskendava kontrastina toimivad askeetlikud siluetid, peaaegu pime lava ja must-valge-hall värvitus tõid millegipärast õhku midagi jaapanipärast. Ja mis seal salata – meenutasid käesoleva aasta Hõbenõela saaja Jo Nurme loomingut.
Edev ja hüpersportlik meestekollektsioon, mis jäi RFW-l ainsaks kaudseltki omasuguseks. Meie laiuskraadidel üsna vähe kasutusaega ja kasutajaid leidvad rõivad on vägeva attitude'iga ning mõeldud ilmselt rohkem kunstiprojekti kui praktilise kandmisvalmis kollektsioonina. Plusspunktid kuldsete pastlate eest!
Uzbeki päritolu disainer lasi oma vingetel rahvusmustritel ja kangastel täiega soleerida, tulemus oli idamaiselt hurmav ja käsitsivalmistatud tikandite töömaht aukartust äratav.
