19. sajandi viimane veerand algas perioodiga, mida tuntakse Le Belle Èpoque'i nime all ja mis kestis üldjoontes kuni I maailmasõjani. “Kaunis ajastu” oli iseäranis õrn just naiste vastu, kelles nähti hapraid, peaaegu et haldjalikke olendeid. Naise põhiline ülesanne oli olla ilus ja sünnitada lapsi. Muidugi oli mittetöötamine aristokraatide ning jõukate linnakodanike peredest pärit naiste privileeg, talupojad kuulusid hoopis teise maailma.

Klaasist lõhnaõlipudel. 20. sajand lubas naistel end rohkem lõhnastama hakata. Tualettvee pudel sajandi algusest. Idla antiigist.

Naistel oli küll rohkelt aega enesehoolitsuseks, sõbrannadega lobisemiseks, kaardimänguks ja uute luksusesemete soetamiseks, kuid samas puudusid neil olulised õigused. Naised ei pääsenud ülikooli, neil puudus hääletusõigus. Nad ei saanud olulistel ühiskondlikel teemadel kaasa rääkida ja allusid täielikult mehe kontrollile. Isegi laste kasvatamine oli palgatud guvernandi õlgadel ja kui naine oli oma ülesande sünnitajana täitnud, sai ta taas pühenduda sellele, mida temalt oodati – ilusaks olemisele.

Peegel ja sõrmusetoos. Jaapanist inspireeritud – kauni libikamotiiviga kaunistatud käsipeegel koos sõrmusetoosiga. Aigrette antiigist.

“Kauni ajastuga” peaaegu paralleelselt üle kogu Mandri-Euroopa ulatuslikult levinud juugendstiil tõi jõukatesse kodudesse veelgi rohkem ilu. Juugend, mis tekkis tööstusliku tootmise poolest Euroopa esirinnas pikalt sammunud Suurbritannias, hakkas domineerima nii arhitektuuris, sisekujunduses, kunstis kui ka moes ning sai olulist inspiratsiooni elavast ja liikuvast loodusest. Uusromantikute protestist ühenäolise ja “ebaesteetiliselt rohmaka” tööstustoodangu vastu kasvas välja Jaapani kunstist motiive ning stilistikat laenav kaunis ja dekoratiivne stiil. See sai võimalikuks seetõttu, et Jaapan oli 19. sajandi teisel poolel astunud eurooplastega kaubavahetusse. Peagi ilmusid jõukate Eurooplaste kodudesse Jaapani kapikesed ja portselan ning juugend sai laenata tõusva päikese maa kunsti õrnu jooni – mõjutusi said isegi kleidimoed ja soengustiilid. Seetõttu on paljud sajandi algusest pärinevad esemed hoolikalt stiliseeritud ja filigraansed. Palju on kasutatud loodusmotiive, liikuvust ning mahedaid ja pastelseid toone.

Luksus tungib argiellu

20. sajandi alguse moeka naise buduaaris võis märgata pitslinikutega kaetud lauakestel või peeglilaudadel korrapäraselt paiknevaid nipsasjakesi, tualettveepudeleid, õrnade lillemustritega lillevaase või meisterlikult graveeritud ehtekarbikesi.

Ehtekarp. Naise peaga ja loodusest inspireeritud motiividega ehtetoos on näide ajastule omase juugendstiili meisterlikkusest. Aigrette antiigist.

Tööstusrevolutsiooni tõttu hoogustunud linnastumisprotsess tõi kaasa üha kasvava elanikkonna vajaduste rahuldamiseks toodangu kasvu ning ühes sellega naistele suuremad valikuvõimalused soetada tarbe- ja ilukaupu. Väljanägemisele lisaks hakati suuremat tähelepanu osutama kommetele ja uuendused levisid kiiremini eelkõige nendesse piirkondadesse, kus käidi äri- või eraasjus reisimas.

Naistemoe dikteerisid Euroopa kultuuripealinnad Pariis ja Viin, meestemoe aga London. Tsaari-Venemaa kubermangude elanikele olid eeskujuks nii baltisakslased kui ka Peterburi aadlikud, kes käisid siinsetes väikestes linnades suvitamas ja vahendasid provintsilinnadesse metropolide moesuundumusi. Rahvusvahelist seltskonda liikus ka traditsioonilistel debütantide ballidel, milleks valmistuti alati suure õhinaga ning kus võis näha suurepäraseid lehvikuid ja õhtutualette.

Kuldne rinnanõel. Jaapani geišakultuurist inspireeritud sajandi algusest pärinev rinnanõel pluusi kaunistamiseks. Idla antiigist.

Ajapikku kasvas trükiste, sealhulgas postkaartide ja ajakirjade, osakaal. Ajakirjade vahel hakkasid ilmuma esimesed lõikelehed, mis tõid naistele uusimad moesuunad koju kätte. Võõrkeelseid moeajakirju, naistelehti, nagu ka muud kaupa, sealhulgas vabrikukangaid, seepe, parfüüme, kosmeetikat ja iluasjakesi, müüsid kohalikud poodnikud. Tooteid sai samuti tellida kataloogidest, kus kaubad olid sortimendi järgi korrapäraselt lahterdatud. Niimoodi täienes mõisaprouade peeglilauake uute lõhnadega. Sõrmuste hoidmiseks osteti kaunis sõrmusehoidja, pärlid leidsid koha ajastutruus hoolikalt sisselõigatud motiiviga ehetekarbis.

Maani seelikud ja kaharad soengud

20. sajandi algus oli väga naiselik ja graatsiline aeg. Moodsa daami keskkoht pidi olema sipelgpeenike ning figuuri sihvakust toonitas pikk maani voogav seelikuosa. Peenike piht, mis saavutati tugeva korseti abil, aitas välja tuua S-figuuri. Figuuri rõhutamine kippus minema vastuollu üleüldise hoiakuga, et naine peab olema kaelast varvasteni kaetud, et mehi mitte üleliia ahvatlustele õhutada. Sellest hoolimata peatus meeste pilk õrnadel, haldjalikel ja habrastel naistel, kes oskasid oma ilu efektselt välja tuua.

Rohelisest kristallist sõrmusehoidja. 20. sajandi algusest pärinev sõrmusehoidja. Idla antiigist.

Õrna figuuri aitas veelgi enam rõhutada pealaele ülespandud soeng. Peamiseks trendiks olid natuke säbrulised, kuid lopsakad hoolikalt sätitud soengud, mida kandsid peaagu kõik. Kuna 20. sajandi algusele omane stiil sai mõjutusi Jaapanist, tuli moodi kõrge ja väljapeetud geišalik soeng, mille ehtimiseks kasutati efektseid juuksenõelu. Juhul kui looduse antud kiharad ei võimaldanud soengule piisavalt kõrgust, võeti appi hobusejõhvidest või kunstjuustest polsterdused. Tavaline meetod oli ka ööseks riideribade sidumine juustesse, mis andis hommikuks kohevad lokid. Vanemad daamid kasutasid kas šinjoone või kähardasid juukseid kuumade lokitangidega, mis kippusid kõrvu ja peanahka põletama ning vahel kõrvetasid ka juukseid, nii et üksikud lokisalgud võisid koguni välja kukkuda.

Kärbsemotiiviga roheline pross. 20. sajandi alguse prossil on näha juugendstiilile omane putukamotiiv. Idla antiigist.

Juuste kui kõige loomulikuma ehte eest hoolitsemist peeti ülioluliseks. Selleks et kiharad oleksid ilusad, kammiti neid sageli ja sellest kujunes oluline juuksehooldusrituaal. Juba noortele tütarlastele toonitati vajadust pikad juuksed enne magamaminekut korralikult läbi kammida. Harjamist soovitati ka peanaha massaažina. Pea sage pesemine aitas tagada, et juuksed oleksid pehmed ja läikivad. Kuna hooldavaid šampoone 20. sajandi alguses veel ei tuntud, pesid naised juukseid seebi, leiva või munakollasega, millel on teadupärast juukseid tugevdav ja hooldav toime.

Ajastuomase riietus- ja soengustiili jaoks oli hädavajalik sambana sale kael, mille haprust aitasid rõhutada suured ja raske välimusega kübarad. Kõige kirevam osa 20. sajandi kübaramoest jäigi sajadi algusesse ja püsis kuni keskpaigani. Sajandi alguse kübaramood rõhutas eelkõige suuremahulisi peakatteid, mille ülesehituses kasutati ka traatkarkassi. Suviti katsid naiste päid laiaäärelised, kuid lihtsad kunstlilledega kaunistatud lamedapõhjalised õlgkübarad. Sellel ajal ei vaheldunud ainuüksi peakatete vorm, vaid ka materjalid. Peakatteid valmistati vuaalist, žoržetist ja muudest õrnadest materjalidest ning kaunistati suurte ja efektsete linnusulgedega.

Juuksenõelad aitasid pealaele soengusse kuhjatud juukseid koos hoida ja kaunistasid naise üldpilti. Aigrette antiigist.

Iluäri hoogustumine

Kuna mood oli kapriisne ja nõudlik, võis 20. sajandi alguse daami ilutarvete kollektsioon olla küllaltki mitmekesine. Hammaste eest hoolitsemiseks kulus kriidist hambapulbrit, näo toonimiseks ja pleegitamiseks läks vaja kreemi või riisipuudrit ning lõhnastamiseks lillelõhnalist tualettvett. Näonahka puuderdasid reeglina üksnes eakamad daamid, kuid tollane mood dikteeris marmorvalge naha ka noortel naistel. Kaunis naine pidi sarnanema pigem skulptuurile ja seetõttu oli oluline näonahka päikese eest kaitsta. Sajandi alguses päevitamiskultuuri ei tuntud, päevitamist peeti üldse ebasobivaks ja tahtmatu päevituse näol aitas ära hoida riidest kaasaskantav päikesevari.

Ilusat näonahka aitasid veelgi enam rõhutada ehted. Omale ajale kohustuslikud kaunistused olid loodusest inspireeritud prossid, mida sai pluusile kinnitada, kõrvarõngad ja rinnaesisele kinnitatud kell. Päevasel ajal läks vaja käekotikest ja päikesevarju, õhtul lehvikut ja lilli.

Ülespandud soengute kaunistamiseks kasutati kamme, nõelu või lilli. Kui näiteks teokarpide või vääriskividega kaunistatud kammid võisid vaheldumisi kord moodi tulla, kord moepildist kaduda, siis lilled olid alati moes. Õhtutualette aitas tähelepanuäratavamaks muuta aksessuaaridena kantavad sulgede või kalliskividega ehitud peapaelad.

Ajapikku kasvas ka lõhnavee tarbimine. Kui varasemalt oli peetud lõhnavee kasutust kui ka meikimist kahtlase mainega tantsijannade, näitlejate ja kurtisaanide privileegiks ning sajandivahetuse majapidamises sümboliseeris ideaalset puhtust koitõrjeks kasutatud lavendliaroom, siis uue sajandi edenedes hakkasid naiste buduaaris tooni andma hoolikalt disainitud kauni kujuga lõhnaõlipudelid. Naistele toodetud lõhnaveed olidki lillelõhnalised. Lõhnabukettidest eelistati piibelehte, sirelit, roosi ja liiliat.

Seebikarbid. 20. sajandi algusest pärinevad seebikarbid võimaldasid pesemisvahendeid reisile kaasa võtta. Aigrette antiigist.

Teiste tootjate hulgas aitas Balti kubermangude jõukamaid majapidamisi lõhnaveega varustada Moskvas 1843. aastal tegutsemist alustanud ja kõrgelt hinnatud A. Rallet´ parfüümimaja. Tegemist oli tol ajal ühe suurima parfüümimajaga Vene impeeriumis. See oli kasvanud tänu tsaariõukonna ja teiste riikide kuninglike kodade varustamisele kosmeetika, seepide ja tualettveega aastaks 1900 üheks kõige olulisema tähtsusega tootjaks.

Mood ja kombed olid aga pidevas muutumises. I maailmasõja eelseks silmapaistvaks uuenduseks oli püksseelik, mida naistele sõjaeelsetel aastatel tutvustati. Rahvusvahelist üldsust enim šokeerinud muudatused, nagu lühike soengumood ja tunduvalt lühenenud seelikupikkus, levisid siiski alles pärast I maailmasõda, mil iluideaalide levitajaks sai meelelahutustööstus. Arenes kinokunst, õitses fotograafia kasutamine. Filmikunsti levik mõjutas ka moodi ja tõi naise buduaari huulepulga, mida varasemalt oli peetud sobivaks üksnes kergete kommetega naistele, kuid mis peale I maailmasõda oli teel juba massidesse.