Ühel kõige kohutavamal hetkel ütles ta mulle: „Sul läheb küll tõelist imet vaja, et sa suudaksid kooli lõpetada ja mitte end ära tappa.“

2012.aasta sügisel kolisin tagasi koju Californiasse, et õpinguid jätkata. Olin ühe aasta ülikoolist veetnud teises linnas, kuid olin elevil, et saan justkui uuesti alustada ja uusi inimesi kohata. Just sel põhjusel tegin endale ka profiili kohtinguveebi OKCupid.

Novembrikuus sain tuttavaks Davidiga.

Ma olin veidi närvis, kuid veel enne kui me reaalselt kokku saime, sain teada, et tema lapsepõlvesõber oli üks minu gümnaasiumi klassikaaslastest. See andis mulle veidi kindlustunnet – meil oli ühiseid sõpru.

Tundsin end veelgi vabamalt, kui me lõpuks välja läksime. Ta oli kasvanud üles piirkonnas, kus koolis käisin ja meenutas mulle sealseid sõpru. Armusin temasse üsna kiiresti. Ülikool oli äärmiselt pingeline ja nautisin, et ta oli minu jaoks justkui pelgupaik reaalse elu murede eest. Ei läinud kaua, kui me juba iga päev rääkima hakkasime ja meie suhe muutus üha tõsisemaks.

Kui olime umbes kuu aega suhtes olnud, läks David jõuludeks oma perele Virginiasse külla. Kohale jõudes helistas ta mulle ja teatas, et kodus ei ole olukord kõige parem ning ta on otsustanud sinna tagasi kolida, et oma pere nende äriga aidata. „Ma ei tule tagasi,“ teatas ta ja ma olin šokeeritud. Me polnud veel kordagi jõudnud isegi mõtet kaugsuhtest arutada, kuid suhtlesime endiselt oma tavapärases tempos edasi. See polnud küll ideaalne olukord, kuid kool oli niivõrd pingeline ja ma lohutasin end sellega, et õpingute mõttes võib see tegelikult isegi kasuks tulla.

Me rääkisime kogu aeg. Päeva jooksul saatsime pidevalt sõnumeid ja kui ma loengutest koju jõudsin, helistasime Skypes. Ühel hetkel sain aga õrna pilguheite oma tulevikku: vahel tundsin, et David oli minu ja minu aja suhtes lugupidamatu. Etteruttavalt mainin, et kuna elasime erinevatel USA rannikutel, oli meil kolmetunnine ajavahe. Ta helistas mulle igal hommikul kell 8, öeldes „tere hommikust“ ja lihtsalt jutustades, kuid ta tahtis alati täpselt teada, mis mul eesootaval päeval plaanis on. Minul oli aga sel ajal kell alles 5 hommikul ja ma vajasin oma und. Kui ma selle teema üles võtsin ja isegi naljatades varajase äratuse pärast virisesin, ei võtnud ta kriitikat hästi vastu. Ta kas eitas, et see on veider või vahetas koheselt teemat.

Igahommikune äratus oli küll äärmiselt väsitav, kuid ma kinnitasin endale, et ta on lihtsalt toetav. Kuna teadsime üksteise päevadest absoluutselt kõike, tekkis mõnes mõttes isegi tunne nagu ta oleks minu kõrval.

Seejärel sain aga uue nõudmise: ta hakkas mulle survet avaldama, et talle endast seksikaid fotosid saadaksin. Jah, me olime kaugsuhtes ja tahtsime sädet elus hoida, seega isegi mõistsin, kust selline idee tuleb. Minu jaoks oli aga juba mõte endast alasti piltide tegemisest väga ebamugav. Üks asi on kellegi ees riided seljast ära võtta, – see toimub hetkes ja ma annan selleks loa – kuid reaalne foto annab teisele inimesele võimaluse minu alasti keha vaadata igal ajal, mil tal selleks soov tekib ja see võtab minult igasuguse kontrolli ära. See tekitas minus väga haavatava tunde.

Ma aga tõesti usaldasin Davidit, seega saatsin talle foto, kus olin täielikult riietega kaetud, kuid poosis, mis rõhutas minu tagumiku kuju. See oli minu viis jääda siiski väärikaks, kuid tema soovidele vastu tulla. Sellega ta aga rahul ei olnud. Kuna me ei saanud füüsiliselt intiimsed olla, sõnas ta: „Kas sa ei usalda mind? Miks sa ei taha mind õnnelikuks teha?“

Loomulikult tahtsin teda õnnelikuks teha, seega tegin veel mõned fotod oma kehaosadest. Lõpuks oli nendel fotodel näha ka mu nägu. Ma isegi filmisin end masturbeerimas, mis oli väga ebamugav. David aga muutis selle kõik väga loomulikuks. Ta ütles: „Ma tahan näha sind seda tegemas.“ Ka tema saatis mulle endast fotosid.

Kuna minu kevadsemester hakkas lõpule jõudma, hakkasime arutama minu suvist Virginiasse külla minekut. Ta käitus aga veidralt ega justkui tahtnud kindlat külaskäigu aega paika panna. Mulle tundus, et ta tahtnud, et ma sinna läheksin. See tegi mulle tõelist pahameelt, kuid püüdsin lõpueksamite lähenemise tõttu sellele mitte liiga palju mõelda.

Sellegipoolest ei osanud ma seda kuidagi oodata, kui David mulle aprillikuu lõpus sõnumi saatis, mille sisus ta mind maha jättis. Ma vastasin järgnevalt: „Ma ei suuda uskuda, et sa seda praegu teed. Tahan, et teaksid, et see on sinu otsus, mitte minu.“

Ta võttis minuga paar päeva hiljem uuesti ühendust, aga ma ei vastanud. Ma ei tahtnud täielikku suhte lõpetamise draamat alustada. Ühel ööl ta helistas mulle ja seekord ma võtsin vastu. Ta kõlas telefonis väga ebaselgelt ja solvas mind, öeldes, kui kohutav inimene ma olen. Mitte keegi ei olnud kunagi varem minuga sel viisil rääkinud. Ta süüdistas mind ka tema petmises, mis oli täielik vale.

Kõne lõpus ähvardaski ta mind sõnadega: „Sul läheb küll tõelist imet vaja, et sa suudaksid kooli lõpetada ja mitte end ära tappa.“

Kui uuesti magama jäin, ei osanud ma oodatagi, mis mind sel hommikul ees ootab. Ärkasin kell 7 ja sain teada, et minu nime ja fotodega oli OKCupidi kohtinguveebi tehtud konto – justkui paroodia versioon minu originaalprofiilist, mille alatoon oli äärmiselt seksuaalne. Sain sellest teada nii, et sain võhivõõralt numbrilt sõnumi, mille sisu oli äärmiselt segane. Väidetavalt olime me veebilehel vestelnud ning ta oli isegi viisakas, kui ma selgitasin, et ma tõesti ei tea, millest ta räägib ja tegemist on arusaamatusega.

Juba ühe tunni jooksul sain üha uusi ja uusi sõnumeid tundmatutelt numbritelt. Igas tunnis võttis minuga vähemalt 5-6 uut numbrit ühendust.

Küsisin igalt järgnevalt isikult rohkem infot ning lõpuks saatis üks neist mulle ekraanitõmmise „meie“ netivestlustest. Teadsin koheselt, et selle taga on David. Selles vestluses kasutati täpselt sellist kõneviisi nagu tema.

Ekraanitõmmised näitasid, et minu võltsprofiil läks üha hullemaks. Profiilipildiks oli foto dildost ja galeriis olid fotod minust aluspesus. Tundmatud mehed saatsid mulle pidevalt endast intiimseid fotosid. Samal õhtul kirjutas üks neist, et ta elab minu lähedal ja on teel minu koju. Olin täielikus surmahirmus. Õnneks ei ilmunud keegi minu ukse taha.

See oli alles esimene päev. Davidi terror kestis mitu kuud.

Mõtlesin, et saan selle korda teha. Võtsin OKCupid veebilehega ise ühendust ja nad olid isegi abivalmid, eemaldades selle võltprofiili ja blokeerides Davidi IP aadressi. Kahjuks võttis neil mulle vastamine aega järgmised 24 tundi ja selleks ajaks oli David teinud täpselt sama ka mitmetel teistel sarnastel veebilehtedel.

Ma tundsin täielikku paanikat. Ma kartsin nii väga, et keegi tulebki reaalselt minu koju, et istusin oma välisukse ees, pipragaas käes. Jäin niimoodi ka nuttes magama.

Reede hommikul sain sõnumi tundmatult numbrilt, kus väideti, et mind on märgatud tutvumissaidil nimega Xhamster. Uurisin järele ja sain teada, et tegemist on sarnase veebilehega, kus saab teiste inimestega suhelda. Sealt leidsin ka kaks videost minust masturbeerimas. Kirjelduses olid välja toodud minu täisnimi, kool, telefoninumber ja lingid minu Instagrami, Twitteri ja LinkedIni kontodele. Iroonilisel kombel, kui mu telefon ei oleks selle sõnumi tõttu helisenud, siis ma poleks sel eksamihommikul ülesse ärganud. Tõusin põrandalt püsti ja püüdsin edasi liikuda.

Tegin eksami ära ja pärast seda ütles administraator, et professor soovib mind näha. Kooli hoone oli täiesti tühi. Semester oli läbi saanud ja kõik tudengid veetsid suve. Ma läksin tema kontorisse, ta kokutas veidi ja üritas selgitada, et midagi halba on toimumas.

Sain teada, et David oli kaks videot minust masturbeerimas saatnud minu paarile klassikaaslasele. Neid saadeti edasi ja lõpuks leidsid need tee professorini. Hiljem sain teada, et David oli kasutanud mingisugust tarkvara, mille abil ta sai kehastada professori meiliaadressi ning seeläbi õpilastele videod minust laiali saata.

Ma arvasin, et mind lihtsalt ei ole enam rohkem võimalik alandada, kuid see läks iga tunniga üha hullemaks. Ma justkui jooksin ühe koha peal, üritades iga järgnevat kriisi lahendada ja iga uus probleem eemaldas minult järgmise väärikuse kihi.

Ma olin kirjeldamatult paranoiline. Istusin oma korteris, olles pidevalt ümbritsetud erinevatest veebilehtedest, profiilidest, seksuaalse alatooniga sõnumitest ja piltidest.

Üks minu õppejõududest jagas infot, et tema tuttav töötab Virginias õigusabis. See detektiiv võttis Davidiga otse ühendust, paludes tal mind rahule jätta. Ma sain sellest teada tänu Davidi saadetud sõnumile: „Ma rääkisin detektiiviga. Kui sul on midagi öelda, kasva suureks ja ütle mulle otse.“

Samal õhtul, reedel, otsustasin ka oma emale ja isale lõpuks teada anda, mis toimub. Ma olin mõnele lähedasele sõbrale sellest juba rääkinud. Nad olid loomulikult šokeeritud, aga väga toetavad. Ilmselgelt oli mu ema ka mures, et sellest saavad juba järgnevad inimesed teada, kaasaarvatud minu vanavanemad. Juba kaksteist tundi hiljem oli David videod ka otse minu vanematele saatnud. Ta isegi helistas mu emale, öeldes: „Kas sa tead, millega su tütar tegelenud on?“

Sel pühapäeval oli emadepäev ja ma lihtsalt ei suutnud oma vanemate koju minna.

Esmaspäeval esitasin Davidi vastu lähenemiskeelu avalduse. Sisimas teadsin, et see ei pruugi midagi muuta, kuna David ei olnud mind füüsilise vägivallaga ähvardanud ning elas riigi teises otsas. Ma aga ei suutnud mõelda ühtki viisi, mis oleks takistanud teda leidmast uusi veebilehti, kuhu minu kohta valesid postitada, kuhu võltsprofiile luua ja veel järgnevaid viise, kuidas mind piinata.

Sellegipoolest kinnitati kohtus minu lähenemiskeelu avaldus. Ma olin ühe väikese lahingu võitnud ja hetkeks andis see mulle isegi tuleviku osas veidi lootust.

Suve alguses alustasin praktikat. Kuna sel ajal pidin endiselt tegelema suure katsumusega oma isiklikus elus, tundsin, et ma ei suuda teha nii head tööd, kui tegelikult võimeline oleksin. Oma kõige esimesel päeval pidin töölt juba mõned tunnid varem lahkuma, et minna kuulama kohtuotsust, kus arutleti selle üle, kas minu ajutine lähenemiskeeld võiks muutuda püsivaks. Ma ei olnud veel sellises positsioonis, kus rääkida oma uuele ülemusele ausalt, mis toimub. Tõenäoliselt arvasid kõik uued kolleegid, et ma pole piisavalt töökas.

Vanemad üritasid veenda mind esitama hagiavaldust, kuid teadsin, et kui seda teen, oleks mu nimi avalik. Kogu minu ülejäänud elu piisaks vaid minu nime interneti otsingumootorisse trükkimisest ning koheselt ilmuksid ekraanile need fotod. Ma tundsin end täiesti abituna. Californias puudus sel hetkel igasugune seadus, mis puudutaks just kättemaksuporno juhtumit.

Kogu selle perioodi vältel ei võtnud ma ise kordagi Davidiga ühendust. Püüdsin teda vältida nii palju kui võimalik. Ta käitus niivõrd hullumeelselt, et olin teda kartma hakanud. Usun, et see oli tegelikult tema eesmärk – see, et ma mingil viisil reageeriksin ja endast välja läheksin. Olen kindel, et teda häiris, et ta ei saanud iga minu reaktsiooni näha.

Ühel hilisõhtul sain temalt aga telefonikõne.

„Palun võta need fotod maha,“ palusin ma. „Ära tee mulle seda enam.“ Üllataval kombel oli ta äärmiselt vabanda, öeldes, et tunneb end kogu mulle tekitatud kahju tõttu niivõrd halvasti, et ta soovib surra. Ma olin suures segaduses, sest me olime siiski vaid veidi üle ühe kuu lahus olnud ja ma ei suutnud igasuguseid tundeid päeva pealt kustutada. Ma ütlesin: „See pole sina. Ära riku sellega enda elu.“ See oli esimene kord, kui me sel ajal reaalselt rääkisime.

Olin ühel soojal hilissuvisel õhtul sõpradega väljas ja tabasin end mõttelt: „Vau, ma tunnen end praegu tõeliselt hästi.“ Justkui märguande peale tuli mulle telefoni Google'ilt teade, et olin loonud endale oma nimega konto. See teatas, et minu fotod olid juba järgnevale veebilehele ülesse laetud. Ma hakkasin lohutamatult nutma. See pidev emotsioonide kõikumine oli lihtsalt liiga palju – ma ei suutnud seda taluda. See kohutavalt rusuv ja lõppematu kättemaks oli mind täielikult endasse neelanud.

Selle tagajärjel lõpetasin oma praktika varem. Ausalt öeldes oli juba täiskohaga töö see, et püüdsin kõik fotod leida ja seejärel otsida viise, kuidas neist vabaneda. Mu ema aitas ka, kuid isegi kahest inimesest ei piisanud.

Võtsin ühendust järgmise advokaadiga, kes soovitas midagi täiesti uut: anda sisse autoriõiguse avaldus.

Veebilehed, kus on nähtavad peamiselt kasutajate poolt loodud sisu, nagu näiteks YouTube ja Reddit, sisaldavad endas tingimusi, mille kohaselt ei ole need saidid ise vastutavad selle eest, mida kasutajad ülesse laevad. Kui sul on aga teatud sisu üle autoriõigus, näiteks oled ise teinud filmi ja keegi teine laeb selle ülesse, siis selle filmi loojana on sul õigus paluda see avalikust veebist eemaldada. Veebilehtedel on seejärel teatud ajaperiood, mille jooksul peavad nad sisu eemaldada, sest vastasel juhul võib ka neid kohtu poolt karistada. Kõik fotod, mida David nii laialdaselt jagas olid selfie'd. See tähendab, et ma olin need ise oma telefoniga pildistanud. Need kuulusid mulle. Registreerisin need fotod Ameerika Autoriõiguse Liiduga ja seejärel esitasin ka kohtuasja. Mul hakkab ausalt öeldes kõhus keerama, kui isegi mõtled, et need fotod on peidetud nüüd kusagile riigi autoriõiguse kaustadesse.

Vähemalt oli nüüd mul midagi uut, mida sain kasutada – uus samm, mida koheselt ette võtta, kui fotod või videod uuele veebilehele üles laeti. Davidi terror kestis kokku neli kuud. Seejärel sekkus asjasse ka FBI. Andsin nende agentidele kogu oma tõendusmaterjali: ekraanitõmmised, e-kirjad, kõik. FBI sisenes tema koju 2013.aasta septembrikuus. Sel hetkel lõppesid minu jaoks lõpuks lõppematuna näivad teavitused, sõnumid ja fotod.

2014.aastal kinnitati Californias lõpuks seadus, mis käsitleb otseselt kättemaksuporno lahendeid ning ma sain viimaks esitada anonüümselt ametliku kaebuse. Üks eriline advokaadibüroo nimega Cyber Civil Rights Legal Project pakkus mulle täiesti tasuta nendepoolest esindamist kohtus. Me viisime asja kohtusse detsembris 2014. David ei ilmunud ühelegi kohtuistungile, kuid tema advokaadid olid kohal ning protsess kestis veel aastaid.

2018.aasta aprillikuus määrati mulle kohtus võit summas enam kui 5,6 miljonit eurot ning seda autoriõiguste rikkumise ja mulle tekitatud emotsionaalse stressi tõttu. Ma tundsin uskumatut kergendust. Jah, selline summa tõmbas tõesti tähelepanu, kuid minu jaoks ei tähendanud isegi see kõige suuremat võitu. Ma olin lihtsalt niivõrd tänulik, et mul oli viimaks käes ametlik dokument, mis tõestas, et David käitus minuga lubamatult valesti.

See saaga kestis viis aastat ja see on olnud väga pikk aeg. Selle aja jooksul on minu karjäär edenenud veidi aeglasemalt, kui ma oleksin lootnud. Ma ei loonud ühtki püsivat (sõprus)suhet ei ülikoolist, praktikatelt ega ka esimestelt töökohtadelt. Mul oli intervjuudega raskusi, kuna ma ei olnud kunagi kindel, mida nad minu kohta juba teadsid. Ma olen justkui pidevalt valvel ning kahtlen alati oma sisetundes, kui uute inimestega tuttavaks saan. Loomulikult on kohtingutel käimine eriliselt raske.

Ma mõtlen siiani, kas see kogemus on mõjutanud inimeste arvamust minust. Kas nad arvavad, et ma olen otsustusvõimetu? Mida mu vanemad tegelikult arvavad? Kas need fotod ja videod võivad veel kunagi päevavalgust näha? Kuigi olen nüüd juba endamisi naljatanud, et „nii palju siis karjäärist poliitikas“, siis mõtlen endiselt, et mis saaks olla selle kõige hullem tagajärg? Kui sa oled olnud kõige sügavamas madalseisus, saab liikuda ainult ülespoole.

Ma tean, et mõned inimesed süüdistavad mind, aga mina süüdistan teda. Olen täna iseenda identiteedi ja veel enam seksuaalse privaatsuse kaitsmise osas äärmiselt hoolikas. Loomulikult on mul endiselt sellepärast raske, kuid ajaga muutub see järjest kergemaks. Ma olen tugev. Ma olen vastupidav. Kuigi see ei pruugi alati niimoodi tunduda, siis sügaval sisimas tean, et olen tugevam kui see, mis minuga juhtus.

Allikas: Cosmopolitan.com

Artiklis on kõik nimed muudetud.