Juhan Luiga oli ilus ja tark mees. Seda ei jätnud märkamata ka naised. Ja nagu Luiga on öelnud, oli tal naisaustajaid murdu. Kas see oli irooniline eneseupitamine või tõsi, seda ei tee me praegu enam kindlaks. Legend Luigast kui suurest armastajast p

Sõelale on jäänud kaks tuntud naist: soome-eesti kirjanik Aino Kallas ja omaaegne Estonia primadonna Erna Villmer. Neist kahest naisest olen ka kirjutanud. Esmalt juba 1991 telesaates-telenäidendis “Juhan Luiga” ja hiljuti Estonia kammersaalis etendunud “Teatriromansis”. Viimase kirjutasime kahasse Katri Kaasik-Aaslaviga (nüüd Tepandi), kes selle ka lavastas.

Läks nagu mürk verre

Juhan Luiga sündis 1873. aastal Tartumaal Ropka vallas Sultsi talus peremehe pojana. Lõpetas 1899 Tartu Ülikooli arstiteaduskonna ning oli samas kuni 1908 närvi- ja vaimuhaiguste kliiniku assistent. 1904. aastal omandas meditsiinidoktori kraadi väitekirjaga “Vaimuhaigete hooldamine Baltimaades”. Hiljem töötas Tallinnas era-, kooli- ja linnaarstina.
Aino Kallas kohtus Juhan Luigaga tõenäoliselt 1904. Neli aastat varem oli ta abiellunud eestlasest folkloristi, etnoloogi ja kirjamehe Oskar Kallasega ning 1903 kolinud Tartusse. Kallase ja Luiga suhe kestis vähemalt 20 aastat. Mis laadi, kui sügav ja kas ka intiimsuhe, pole tänaseni selge. Ei oska sellele vastata ka Aino Kallase uurija, soome kirjandusloolane Kai Laitinen. Kõik on jäänud oletuste tasemele. Osalt seepärast toongi ära lõigud Aino Kallase päevaraamatutest.
1905. aasta veebruaris kirjutab Kallas: “Luiga – jah. Ta teeb mind ikka veelgi rahutuks ja isesuguseks, tunnen, kui meeleldi me teineteisega seltsiksime, aga me oleme nagu põgenikud, otsekui kardaksime samal ajal mingit ohtu. Oskar on jälle endine, aga ma olen kindel selles, et ta peab mind silmas. /-/. Kogu möödunud aeg Tartus on nagu maa alla vajunud – Luiga läks seal viimasel ajal mulle nagu mürk verre.”
Aasta hiljem ilmub päevaraamatusse sissekanne: “Olin leidnud temas inimese, kes mind nii hästi mõistab. Selles ei olnud erootikat, aga see ei olnud ka külm seltsimehelikkus, see oli sümpaatsete inimeste omavaheline sõprus.”
Sama aasta aprillis on Luiga öelnud Aino Kallasele: “Selliste naistega koosolemisest jääb kestev, hea mulje, nagu ilusa luuletuse lugemisest kauaks ajaks.”
1906. aasta detsembris kirjutab Kallas: “Ja siiski peaksin mina vahekorras Luigaga astuma esimese sammu – avameelselt, otsekoheselt, puhtalt. /-/. Niipea kui selgesti tunnen, et mul tõesti on talle vaimses suhtes midagi pakkuda, olengi selleks valmis, enne seda ei ole mul julgust.”
Ent 1907. aasta jaanuaris: “Jälle mure Luiga pärast. Miks olen ometi mõistetud piinama inimest, kellele sooviksin kõike head! /-/. Olen nii väiklane, kardan nii oma hea nime määrimist, oma mehe armukadedust – seda, et Luiga ise arvaks mind teda armastavat – ja seepärast olen vait, head sõnad ei jaksa tulla üle mu huulte.”

Vastupandamatu tõmme

Vastukaaluks kahetistele tunnetele ja tahtmistele pajatab Aino Kallas 1908. aasta märtsis: “Ma ei armasta siiski kedagi peale Oskari – ei Luigat, ei Tõnissoni, ei Eino Leinot. Aga ma olen vaimselt polügaamiline, võiksin mitme mehe geeniuse lahti sulatada.”
Aino Kallas oli juba tutvunud soome poeedi Eino Leinoga. Nüüd ja järgnevatel aastatel tuli tal valida juba kolme mehe vahel. See kujunes väga raskeks.
1908. aastal kolis Luiga Tallinna. Aino Kallas kommenteerib seda minekut: “Kas olen teda armastanud? Vaevalt. Tema mind? Võib-olla. /-/. Ma ei ole kunagi otsinud erootilist vahekorda temaga, olen olnud paar korda nõrk, see on tõsi, aga see on varsti mööda läinud. Olen alati austanud ja otsinud temas inimest. Kui oleksin olnud vaba, oleksin vist armastanud teda, siiski tahtmata temaga abielluda. Ta on esindanud peenenenud intelligentsi, humaanset vabameelsust, kunstnikuhinge selle viie aasta jooksul Tartus. Möönan, ta on samal ajal mind erootiliselt erutanud. Olen kogu aja armastanud oma meest, aga ühtlasi tahtnud leida mingit modus vivendit (kõigile vastuvõetavat elamisviisi – toim) Luiga ja minu vahekorrale. Hakkan teda väga taga igatsema, ta lahkumine jätab tühjuse järele.”
Mõni aeg pärast Luiga lahkumist Tartust on Aino Kallas kirjutanud: “Miks kujunes mulle lahkumine Luigast siiski nii raskeks? Ons mu teadliku tundeelu taga peitunud teine – vägev, alateadlik kiindumus temasse? Kirjutan seda, ilma et praegusel hetkel sellest mingil kombel midagi halba tunneksin, mu süda on puhas, kuid ma armastan teda. /-/. Ta rääkis ühest isikust, kes on temasse sügavasti kiindunud, mitte armastusega, vaid sümpaatiaga. Keda ta mõtles, kas ehk Anna Haavat? /-/. Ei, Luiga ei ole kunagi armastanud naisi, vaid NAIST ja veel enam on ta armastanud tähti ja lilli ja suveõhtuid.”
1908. aasta novembris, käinud Tallinnas Juhan Luigat vaatamas, kirjutab Aino Kallas: “Miks ma pean nii hirmsasti kannatama? Kas ma pole ausalt püüdnud Luigat unustada, üha uuesti teda oma hingest välja rebida. Niipea, kui ma teda näen, on kõik asjatu. Ma ei ole ta peale mõtelnud nädalate kaupa, aga niipea kui olen teda kohanud, ei tunne iseennast ära. Milline deemonlik tõmbejõud on sel mehel minu suhtes?”

Ema asemel

Järgnevatel aastatel tunnistab Kallas oma päevikus, et tahaks teha Luigaga “lõpparve ja vabaneda”. Teisalt lööb temas Luigaga kohtudes alati lainetama “hull rõõm”. 1915. aasta veebruaris kirjutab naine:  “Ainult hetke teda armastada… ükski mees ei ole mind nõnda sütitanud kui tema.”
Aino Kallas ja Juhan Luiga said ka edaspidi kokku, kuid Kallase päevikupihtimused Luigast lõpevad. Alanud oli maailmasõda, ja – mis olulisem – Luiga oli 1913. aastal abiellunud Estonia näitlejanna Erna Villmeriga.
Kuidas see suhe algas, pole täpselt teada. Luiga on kurtnud: “Igav
on kangesti, sest siin eesti seltskonnas haritud naisterahvaid ei ole: siin arenevad abikaasad abikassadeks.”
Villmeri ja Luiga suhted olid, vähemalt minu arvates, traagilised. Juhan Luiga kirjutab 12. detsembril 1912 Erna Villmerile: “Ometi just nüüd tahaks ma Teie tuge. Teis on midagi, mis emas on, kellele oma häda kaebama lähed, et troostiks. Teis on sügavat inimsust, mis võiks andeks anda ja heaks teha. Sellepärast ma olen Teid palunud ja palun jällegi: TULGE MINULE NAISEKS. Ma tean, et ma midagi Teile ei või anda; mul ei ole vara, ei ole ka palju loota, et teda saab olema. Teie käsete luulest jõudu otsida. Aga ma seda just mitte ei taha. Ma tahan just luulest ja kirjandusest põgeneda Teie juurde. Mul on Teie käe puudutus enam olnud. Ma mängin viiulit nüüd enam kui enne. Aga mäng olen ju mina. Ma tahaksin enesest ära põgeneda, enesest lahti saada. Niisama tean ma, et ma midagi Teilt ei saa, mida Te ise vabatahtlikult ei annaks. Sellepärast jätan Teid oma südame hoole teha, mida heaks arvate.”
1913. aasta novembris nad abielluvadki. Luiga vend Mihkel kirjutas sel puhul naljatoonil, et kuna Luiga pojad ennast ise toita ei jõua, siis oli paras aeg muretseda endale jõu raugemisel abiline…
Aasta hiljem algab maailmasõda ja Luiga saadetakse sõjaväearstina Helsingisse. Ligi kaks aastat Helsingis oleku ajal on abikaasadel tihe kirjavahetus, korra käib Villmer Luigal ka külas. Seejärel saadetakse Luiga Dvinskisse (Daugavpils), kus ta teenib veel kaks aastat. Nii et “mesiaastad” möödusid neil sõjakeeristes. Helsingis kohtub Luiga paaril korral ka Aino Kallasega, aga mis läinud, see läinud…
Luiga kirjutab 1917. aasta novembris, kui abiellumisest sai neli aastat:
“Siin on nüüd elu õige ärev, nüüd ei ole tõesti ühtegi korda ega säädust, soldatid teevad, mis tahavad. Sa ütled, sa ei tahaks muud, kui ennast hoida lasta. Sa oled ilus, kui ennast hoida lased, ma ei väsi sind vaatamast. Mul on igatsus su ilusa põlve ja õlgade järele. Vahel on päris viirastus meeltes ja veres, aga niisugune on sõda, aga vahus tahaks pesta su ilusat keha. Nüüd matan oma tundlemised töösse ja jälle on himu väheke kirjutada.”
Jah, niisugune oli sõda ning heitlikuks jäi Villmeri ja Luiga elu ka sõjajärgsetel aastatel. Luiga käis veel Vabadussõjas, osales Riigikogu töös, praktiseeris arstina. Villmer aga süüvis üha enam teatriellu. Ta sattus noore näitleja ja lavastaja Ants Lauteri mõju alla ja pööras pärast paljusid kõhklusi lõplikult Lauteri poole, kellega ta 1928. aastal ka abiellus. 1937. aastal tabas Villmerit halvatus ja ta jäi 27 aastaks liikumatuks.
Luiga suri Tallinnas 1927, ta on maetud Tartu Maarja kalmistule.
Aino Kallas elas pärast Luigat üle veel kaks tõsisemat armumist. Tema sümpaatiad olid soome poeet Eino Leino ning läti maalikunstnik Janis Rosenthal.