JFoto: Johanna Oden Stiil: Kät Design
“Aga kes meist siis ei tahaks forever young välja näha?” küsib alati särav ja ettevõtlik ilumaailma kuninganna Reet natuke pärast seda, kui oleme kohvikus istet võtnud. Üsna ruttu saab selgeks, et iluhoolikuna tuntud naise unistused ei tiirle üha uute moeröögatuste ümber. Vastupidi, aina kriitilisemalt kontrollitakse üle nii see, mis potsatab meigikotti või leiab tee riidekappi, kui ka see, millega toita nii oma keha kui ka vaimu. Tema praeguseid tegevusi ja tulevasi unistusi seob aga üks ühine nimetaja – soov head teha.

Kesk Saaremaa loodust, rahu ja vaikust üles kasvanud Reet peab ilumaailma sattumist võrdlemisi juhuslikuks. Maalapsena tunti rohkem rõõmu heinamaast ja porimängudest kui glamuurist. “Elasin ikka tõsist maainimese elu,” meenutab ta ehtsaarlaslikku töökasvatust, kus isa juhendamisel sai kätt proovitud nii võrkude klaarimisel kui ka kalapüügil. Glamuurist käidi aeg-ajalt osa saamas pealinnas, sest kui linnalapsed sõidavad koolivaheajaks maale, siis maalastena võeti nagu kord ja kohus ette elevust täis sõit pealinna. Täpsemalt Kadriorgu oma isapoolse vanaema juurde, kelle uhkes keldrikorruse juuksurisalongis, kuhu mälupildis tagasi minnes jõuab siiani ninna legendaarse Mai juukselaki lõhn, sai õe Loorega tähtsat nägu tehtud ja uhkete preilidena klientidele kohvi ette kantud. Praegu tagasi vaadates usub ta, et just vanaema Aina elegantsena näiv amet äratas neis Loorega ilumeele.

„Mu unistus oli, et tõusen hommikul ja ei pea mitte midagi näkku panema.”

“Eelmisel sajandil,” naerab Reet, kui küsin, millal ta jumestuskunstnikuna käe valgeks sai. Tõepoolest, 1998. aastal ilumaailma sisenenuna on ta naistele nägusid pähe maalinud juba mitukümmend aastat. Vahepeal end ilutoimetaja töö, jumestuskunstniku ameti ning kõiksugu vahvate projektide ja ettevõtmiste vahel jaganuna oli ta justkui Hunt Kriimsilm oma üheksa ametiga. Kuniks üks hetk ajakirjanikutöö end ammendas ja puhuma hakkasid hoopis uued tuuled, mis lubasid veel rohkem olla iseenda peremees.

Samm unistusele lähemale


“See tuli mu ellu täitsa kosmosest,” õhkab Reet, kuidas sündis päris oma üdini looduslik nahahooldusbränd Öli, mille kallal on pühendunult nokitsetud paar viimast aastat. “Meikarina oli mul ammu huvi ka nahahoolduse vastu, et kuidas nahk võimalikult hästi meigiks ette valmistada. Sul on ju kohe kergem teha. Ja kes meist ei tahaks forever young välja näha?” Reet ei tee kuidagiviisi saladust, et eks ilutööstuses töötamisel ole oma varjukülg – ühelt poolt puutud tõesti kokku üha uute toodete ja soovitustega, teisalt on see omamoodi stressirikas ning nõuab meeletult enesekindlust. “Sul on kogu aeg ümber noored modellid, vaatad-võrdled nende ja oma nahka,” toob ta välja, et survet avaldab tegelikult ju seegi, et meigitoolis istet võtnu näeb meikarit ning vigu tema näonahal vaat et lähemalt kui keegi teine.

Olgugi et Reeda töö on võimaldanud tal koguda kõiksugu iluteemalisi teadmisi ja nõuandeid endasse nagu svamm, ei ole sobivate nahahooldustoodete leidmine käinud sugugi nii mängleva kergusega, nagu võiks arvata. Kaugel sellest. “Üks hetk lõpuks vaatasin, et mitte miski mulle ei sobi, järjest hullemaks kogu aeg läks,” meenutab Reet probleemset näonahka, mis ei tahtnud ühegi tootega leppida. Ei aidanud ka toitumise jälgimine ja pidev veejoomine. “Meikarina muidugi katad ja parandad ära, aga mu unistus oli, et tõusen hommikul ja ei pea mitte midagi näkku panema.” Paistab, et kus mure kõige suurem, seal abi kõige lähem. Just siis ristusid Reeda teed saarlasest taimetargaga, kes tutvustas talle oma looduslikke mahetoorainest õlisid.

“Ma ei olnud selle ajani väga suur õlide fänn, pigem meeldisid geeljad kreemid,” meenutab Reet, et tema, kes ta oli kõiksugu õlid oma ilurutiinist eemale hoidnud, oleks taimetarga otsemaid kuu peale saatnud, kui taimetarga õlides poleks olnud potentsiaali. “Aga testisin ja sobisidki,” meenutab ta, et sealtpeale ei leidnud ta lahendust mitte ainult oma nahaprobleemile, vaid sai alguse tihe koostöö, et seni väikestes sinistes pudelites müüdud õlid jõuaksid esinduslikesse pakenditesse ja rohkemate abivajajateni. Ehk ilmavalgust nägigi Öli – Reeda viimase kahe ja poole aasta projekt, mille alla on läinud hulganisti hiliseid öötunde ning töötähe all veedetud nädalavahetusi. “Vastutan ju kõige eest otsast lõpuni ise – turundusest ja tootearendusest pakendamise ja pakkide ärasaatmiseni,” loetleb Reet. “Aga mulle nii meeldib. Sellepärast mulle ju meikariamet ka istub, et sa oled nagu oma aja peremees. Mulle hästi meeldib vaba olla!”

„Sul on kogu aeg ümber noored modellid, vaatad-võrdled nende ja oma nahka.”

Missioon maailma muuta


Tervisliku kosmeetika propageerimine on saanud justkui Reeda südameasjaks. “Ma olen alati mõelnud, et igal inimesel võiks olla mingi oma missioon. Midagi, mis tuleb sul hästi välja, aga millega aitad samal ajal maailma,” räägib Reet, et sugugi võõras pole talle ka heategevus, millele on alati üritanud leida aega juba meigikunstniku ameti kõrvalt. Küll Tallinna laste turvakeskuses tüdrukutele meigi- ja nahahoolduskursusi korraldades, siis Minu Unistuste Päeva juures abistades. Nüüd, kus tema igapäevatöö on toota ja propageerida tervislikumaid alternatiive tavakosmeetikale, tunneb ta, et annab maailmale tagasi veel enam. “Õlide loomisega ei riku ma ka eriti maailma tasakaalu – ei loo tarbimiseks juurde lihtsalt üht järjekordset sünteetikat täis toodet,” rõhutab ta, et kuna üdini puhtaid kosmeetikabrände on niivõrd vähe, on Öli justkui nišitoode. Inimesi, kes mõtlevad tervisliku ja keskkonnasõbraliku kosmeetika kasutamisele, tuleb aga päev-päevalt üha juurde.

Praegu on Reet hea meelega ka nõustaja rollis, kui meigitooli istunu seda vajab. “Ma kohe küsin ja soovitan,” ei ole Reet, kes on ise saanud palju abi ka toitumisest, kitsi kogutud elutarkust jagama. Niipea, kui teenindaja toob lauda tellitud vee, ongi Reedal kohe varrukast võtta üks nipp ka mulle endale. “Näiteks veejoomine. Praegu ta tõi jääkuubikutega, aga tegelikult ma külma vett üldse ei joo, joon sellist kehasooja. Ja ma tõesti joon palju vett,” õpetab ta. Samamoodi soovitab Reet kõigil näonaha probleemide käes vaevlejatel analüüsida, kas ja kui palju aega kulutavad nad pidevale stressamisele ja pabistamisele. “See on tõesti halb.” Olgugi et suureks muretsejahingeks pole Reet end kunagi pidanud, siis teinekord on ikka lastud meeleoludel endast võitu saada ja kohe on need oma märgi maha jätnud ka nahale.

„Koolis käisin nii, et panin pükste alla retuusid. Tahtsin paksem välja näha.”

Silm peab särama


Praegu, kus Reet jagab end oma nahahooldusbrändi, meikaritöö ja iluhoolikute blogi vahel, on jooksmist üksjagu, aga mis positiivne, puudub igasugune üksluisus. “Mingi aeg, kui tegingi rohkem ainult meiki, tundsin, et olen sellest väsinud. Silm ei säranud enam,” meenutab Reet ja õpetab, et ainult rahateenimise eesmärgil töötades pikalt ühes paadis ei purjeta.

Kui palju särab aga ühe meigikunstniku enda silm kosmeetikast? Palju aega hommikuti peegli ees kulub? “Täna ruttu tegin midagi,” osutab Reet oma võrdlemisi tagasihoidlikule, aga igati šikile igapäevameigile, milleks muuseas kulub kõigest viis kuni kümme minutit. Seda suuresti tänu kindlale käele, aga ka välja kujunenud toodetele: peitepulk, ripsmetušš, beež lauvärv, päikesepuuder ja põsepuna. Naljalt ei lahku ta kodust ka lainerijooneta. “Kuna mul on pruunid, mitte just kuigi suured silmad, siis lainerijooneta on need suhteliselt teravad ja väikesed. Mõni võib-olla vaatab küll, et misasja, aga mulle tundub, et see ei häiri.” Kusjuures kui lainerijoon on igapäevane must have, siis jumestuskreemi asendab Reeda ilutoodete arsenalis enamasti mineraalpuuder või toonitud päevakreem. “Mida vähem, seda parem,” usub ta. “See muidugi ei tähenda, et ma ei kasutaks vahel muud ka,” on Reet võtnud eesmärgiks juhinduda põhimõttest, et mida suurem pind katta, seda puhtam võiks toode olla. “Huulepulgad, -pliiatsid ja -lainerid võivad teinekord olla ka teised, aga põhja puhul vaatan peaaegu alati, et oleks looduslik või veel parem, öko.”

Läbimõeldud toiduvalikud


Kosmeetika koostise kõrval jälgib Reet iga päevaga üha terasemalt ka seda, mis ta endale sisse sööb. Palju dikteerib muidugi juba kehakaal, mis ei jäta Reeda sõnul vanemas eas enam nii palju mängimisruumi kui kunagi. “Kuni 34.–35. eluaastani võisin ikka päris julgelt süüa magusat ja kõike. Ja koolis käisin üldse nii, et panin pükste alla veel retuusid,” meenutab Reet teda lapsepõlves saatnud soovi paksem välja näha. “Olin liiga kondine. Tahtsin olla naiselikum, aga olin rohkem selline sportlasetüüpi.” See kõik oli ajal, mil modellindus ei olnud tulnud veel kõhnemate naiste eest seisma ja moes oli pigem vormikam keha. Kui gümnaasiumiikka jõudes hakkas modellimaailm hoogu koguma, mille tulemusel tõstis ka muuseas Reet koos sõbrannaga jala modelliagentuuri ukse vahele, jõudis ta lõpuks tõdemusele, et ka saledat keha ei maksa häbeneda.

Praegu, kus ideaalkaalus püsimine pole enam samavõrd lihtne kui kunagi, on oma harjumused siiski kuigi palju üle vaadatud – lisakilod ei ole ju nagu retuusid, mille saad vastavalt tujule jälle pükste alt ära võtta. “Kuigi ega see ole tegelikult üldse raske. Tervisele on ju ka kasulikum, kui sööd puhtamalt ja tervislikumalt ning mõtled oma söögikorrad läbi,” on Reeda sõnul esmatähtis proovida nii palju kui võimalik ise süüa teha. “Ostan võimalikult puhast kraami ja maitsestan ise.” Suureks abiliseks on Reedale tema tervisesõbrast poeg. “Ta on mul selline professor. Vaatab isegi ostetud leiva kriitlise pilguga üle, et kuule, ema, ära seda enam osta, siin on suhkur ja pärm sees,” naerab Reet. Ülemäära suur piiraja ta siiski ei ole. Seda juba seetõttu, et tervislike eluviiside pooldaja sees on peidus tohutu suur magusasõber, kes tahab endale ikka aeg-ajalt ka head-paremat lubada. “Pead ju nautima ka,” on Reeda sõnul lihtsalt oluline, et toidust ei saaks kinnisidee, mis pole talle ka iseenesest kuigi võõras. “Olen ju ikkagi suurest perest pärit. Kõik kommid söödi alati eest ära. No ja nõukogude aeg, ega olnud alati saada ka,” meenutab ta olelusvõitlust toidu nimel.

“Tuleb lihtsalt leida see tasakaal, ei tohi üle piiri minna,” õpetab Reet, kes ise peab väga lugu ka toidulisanditest. “Mul on isegi kerge sõlutuvus neist. Kui midagi on otsa saanud, tekib tunne, et organism natuke kannatab.” Tänapäeval, kus toidust on järjest raskem vajalikke vitamiine ja mineraale kätte saada, on Reeda sõnul oluline võtta ühtteist lisaks, et mikrobioom oleks tasakaalus. “Soolestik mõjutab ju otseselt ka meie meeli ja mõtteid. Hästi tähtis on mõista, et sa oled ikkagi üks süsteem – üks mõjutab teist.” Ka usub ta, et nii saab ennetada tõsisemaid tervisehädasid. “Kui organism juba kokku kukub, on ju hilja parandusi tegema hakata.”

Kuigi Reet end ülemäära suureks spordientusiastiks ei pea, teeb ta kesklinnas elades pea kõik oma käigud jalgsi, mis aitab vormispüsimisele ainult kaasa. Kondimootor trenni eest, toidukott või meigikohver hantli eest. Üha rohkem naudib ta ka kiirkõndi värkses õhus. Selleks seab saaretüdrukuna sammud ikka mere äärde või looduse keskele ehk vanalinna asemel kas Pirita teele või Kadrioru parki.

Unistab tööst abivajajate lastega


Tosin tegemist, tervislik toitumine, aktiivne elustiil. Tekib küsimus, kas sellise elustiili kõrvalt jääb üldse aega puhkuseks. “Seepärast eelistangi puhata reisides – siis ei ole kiusatust end töö alla matta, jumestust ju reisil olles ei tee,” avaldab Reet, et väga halva ei-ütlejana ei taha tal Eestis puhkamine üldse eriti õnnestuda. “Ja mulle just nii meeldib see tavakeskkonnast välja minek,” läheb Reet õhinale, et puhkus ei pea tähendama ilmtingimata basseini ääres lamamist. “Ka aktiivne puhkus on tore. Lihtsalt, et oleks see oma aeg, kus ei mõtle tööle.” Näiteks on Reedale armsaks saanud hobi külastada erinevate linnade ooperimaju. Kui tihti jõuab ta aga kodusaarele? “Kuidagi järjest harvemini,” kurdab Reet. “Saaremaal on mingi oma fluidum. Lähed sinna ja aeg justkui peatub. Oled nagu täiesti mullis.” See on ka üks põhjus, miks Reet töisel ajal sinna naljalt ei jõua. “Seal on väga raske panna end tööasju tegema. Pea ei tööta seal, täiesti out.” Kuna sõit Saaremaale on ka üpris pikk, eelistab ta kiireks lõõgastuseks käia hoopis massaažis või näohoolitsuses. “Kallis lõbu, aga ikka luban endale aeg-ajalt,” ei ole Reet kitsi end mõnikord hellitama.

Kui uurin, kus ta end tulevikus näeb, märkan, kuidas Reeda silm läheb särama. “Meeldiks rohkem lastega tegeleda,” avaldab ta, et on juba paar aastat mõlgutanud mõtteid minna sotsiaaltöö eriala omandama. “Tahaksin tulevikus töötada poole kohaga abivajajate lastega.” Ühtlasi on Reet tulihingeline lageraiete, karusloomafarmide ja loomadel testitud kosmeetika vastane, mille vastu töötamisel tahab ikka kaasa aidata. Roheliste parteisse kuulununa on ta õppinud aga just üht: “Nägin, et üksikisikuna saan rohkem ära teha kui parteisse kuuludes. Tunnen tõesti aina enam – ükskõik kui suure klišeena see ka ei kõlaks –, et kui tahad maailma muuta, siis alusta iseendast.”