Kaasaegse muusika talent Högni: Eesti on lausa holistiline, inimesed elavad siin hea muusika keskel

Tallinnas hiljuti kümnendat korda toimunud Tallinn Music Weeki festivalil esines Islandi üks edukamaid kaasagse muusika esindajaid Högni Egilsson. Stingiliku tämbri ja viikingi välimusega 34aastane Högni on andekas muusik ja helilooja.

Annel & Stiilil õnnestus teha intervjuu lauljaga õdusas vanalinna restoran-lounge’is Mull.

Tema stiili imetlevad nii tõsisema muusika fännid kui ka kommertsliku kerge popi austajad. Högni õppis lapsepõlves mängima algselt viiulit, aga hilisteismelise eas õppis ise kitarri mängima ja alustas muusika loomisega, hiljem lisandus ka jazzilikus stiilis klaverimäng. Tema lauluoskust lihvis kuulumine keskkooli koori, mille koosseisus ta ka esimest korda 2004. aastal Eestit väisas.

Juba enne muusika komponeerimise omandamist Islandi kunstiakadeemias 21aastaselt, oli ta eakaaslaste seas tuntud tegija. Indie rocki stiili viljelev ansambel Hjaltalín Högniga eesotsas avaldas 2007 esimese albumi „Sleepdrunk Seasons“, mida mängiti varsti kõikjal – televisioonis, raadios ja tuuridel üle Islandi. Veel enam, järgmine album „Terminal“ (2009) võitis Islandi muusikaauhindadel aasta albumi tiitli ja oli 44 nädalat järjest rahvusraadio TOP 20s. 2012. aasta album „Enter 4“ sai erilise kiituse osaliseks ja on kahtlemata Högni parim saavutus Hjatalini koosseisus olles.

Juhuse tahtel kohtas Högni elektroonilise tantsumuusika grupi Gus Gus produtsenti ja ühine huvi purjetamise vastu viis grupi liikme President Bongoga viljaka koostööni. Aastal 2011, kui Gus Gus andis välja albumi „Arabian Horse“, oli Högni juba grupi täieõiguslik liige ja esilaulja. Tema „näpujäljed“ on tuntavad ka viimase, aastal 2014 ilmunud albumi „Mexico“ peal ja esisingel „Obnoxiously Sexual“ on klass omaette.

Tuuritamine Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Ida-Euroopas viie aasta jooksul viis Högni nii tippu kui samal ajal tupikusse. Ta nimetab seda Pinoccio perioodiks, kus viis aastat tuuritamist ja kõigile meele järele olemine viis ta olukorda, kus elu nautimine muutus keha ja meelt laastavaks. Elu tsirkuses on küll lõbus ja peadpööritav, aga lõpuks tundis ta end eeslina, kelleks ka Pinoccio muutus.

Ta jätkas paralleelselt Gus Gusiga tuuritamisega, osales kunsti- ja teatriprojektides, lõi installatsioone, esines Hjaltalíniga ning kirjutas muusikat filmidele ja teleprojektidele. Vaimne ja füüsiline kurnatus avaldusid bipolaarses häires, mida artist ei häbene tunnistada ja käib andmas vabatahtikus korras loenguid avalikkusele ja asutustele, et aidata sama probleemi küüsis inimesi.

Högni kogemus on väärtuslik, ta sai jagu haigusest tänu õigeleaegsele ravile ja suures osas ka spordile. Ta naases nooruses lemmikuks olnud korvpalli juurde ja eemaldus Gus Gus kollektiivist, et hakata looma jälle talle nii hingelähedast klassikalist muusikat, tegeleda isiklike sooloprojektidega ja mitte esineda füüsist hävitavates ööklubides.

Hetkel on Högni esitlemas üle Euroopa oma uut sooloalbumi „Two Trains“ ja kirjutab muusikat filmile, mis peaks valmima järgmisel aastal. Filmivõtted toimusid Nepaalis ja teos keskendub inimloomuse olemuse eri tahkudele. Ta ajab oma asja rahulikult ega rabele. Ta on õnnelik, et temaga on sooloprojektis ka Gus Gusi bändist tuntud DJ President Bongo, kes lisab tema muusikale meditatiivset elektro-vaibi. Högni lisab, et kui tema lahkus bändist rahulikult ja on teise solisti Danieliga hea sõber siiani, siis President Bongo alias Stephan Stephensen läks minema ikka korralikult uksi paugutades.

Album „Two Trains“, mis ilmus eelmisel aastal, kätkeb endas progressi kulgu, ta jälgib seda läbi kujundi, milleks on Islandi ainuke raudtee, mis ehitati 100 aastat tagasi. Högni usub, et muusika ja kunst ennustavad ette maailmasündmusi. Sada aastat tagasi oli muutuste aeg ja ta tunneb just nüüd viimased seitse aastat õhus turbulentsi, et midagi on toimumas, on taas muutuste aeg. Tehnoloogia mõjutab meid järjest rohkem ja meedia omab võimu, ent inimeste teadvus kasvab õnneks samamoodi ja demokraatia võtab hoogu. Tehisintellekti kohta on Högnil jutustada õpetlik lugu, mis pärineb Goethe sulest, poeem „Võluri õpipoiss“, millest ka Walt Disney on teinud joonisfilmi. Inimesed ei tohiks suure hooga luua asju, mida hiljem kontrollida ei suuda.

Högni usub, et muusika on hea ühiskonna aluseks, sellega ei saa manipuleerida, küll aga siduda intellektuaalsete teemadega nagu Helen Sildna tegi Eestis Tallinn Music Weeki raames. Erinevate programmiosade, arutelude ja tegevuste keskmes oli targalt tegutsev ja kestlikult tarbiv inimkeskne linn, milles on ruumi nii loovusele kui ka valdkondi liitvale ettevõtlikkusele. Loomingulised vestlused koos hea muusikaga, see on ju fantastiline, leiab mees.

Högni jaoks on Eesti lausa holistiline, siin inimesed elavad hea muusika keskel. See avardab sotsiaalset teadvust ja ühendab inimesi. Eestis juba neljandat korda olles ta tunnistab, et talle seostub Eesti kohaga, kus ei ole müra ea asjatut sebimist. Juba teismelisena ostis ta kokku kõik Arvo Pärdi plaadid, fännas Veljo Tormist ja imetles koorilauljana Eestis esinedes siinsete dirigentide andekust.

Lõpetasime intervjuu naisteajakirjale kohase teemaga mood. Högni on teinud ka modellitööd ja eelistab kanda Islandi moedisainerite loomingut. Eriti meele järgi on talle just temale disainitud esinemiskostüümid. Juba teismelisena oli ta moehuviline, ta lemmikuks oli sekkarite kraam, 70ndate stiil. Nüüd ta taaskasutusest enam ei osta, aga kohalike disainereid armastab väga kanda.

Täismahus intervjuud vaata siit: