Üldiselt jagunevad looduslikud pärlid kaheks: magevee- ja mereveepärliteks. Mageveepärl kasvab magedas vees (jõed, järved, endised Hiina riisiistandused, mis nüüd on vee all) ja vajab kasvamise ajal pidevat pärlikasvataja tähelepanu – tuleb jälgida vee temperatuuri ja koostist ning molluskit aeg-ajalt ümber keerata, et pärlid võimalikult ümarad kujuneksid. Siiski, perfektselt ümmargust looduslikult kasvatatud pärlit kohtab haruharva. Mageveepärli keskmine diameeter on kuni kuus millimeetrit.

Merepärleid raskem kasvatada
Mageveepärlist hinnalisem on aga merepärl. Mis selle hinnalisemaks muudab? Üldjuhul on sellel ümmargune kuju ja parem läige, soolase vee antud omapärane varjund ja ühtlane värv. Merepärleid on ka raskem kasvatada kui mageveepärleid – avamerel on molluskeid tormi ja temperatuuri kõikumiste eest keeruline kaitsta. Kuid et molluskid on temperatuuri muutustele iseäranis tundlikud, ei saa paljusid merepärle juveelide valmistamiseks kasutada. Kasvatatud merepärli kõige populaarsemad liigid on Lõunamere pärl ja Akoya.

Iga merepärl on eriline, kuid üks ideaalsemaid looduse ande on Tahiti pärl, tuntud ka musta pärli nime all. Tihti on see hoopis hele- või tumehall, leidub ka siniseid, tumerohelisi ja -punaseid ning sinepikarva iludusi.

Kordumatu kujuga „mustad pärlid” ei vaja üldjuhul mingit töötlemist – see tõstab oluliselt ka nende väärtust. Kuid väärib mainimist, et liikvel on ka palju võltsinguid, mille puhul juveliirid ise on värvinud pärleid soovitud värvi.

Peale looduses ise kasvavate ja kasvatatud pärlite eristatakse ka tehispärleid. Kui näete müügil Mabe-pärlitest ehteid, siis need kuuluvad just siia kategooriasse. Ometi ei ole tehispärlid sünteetilised, kuna needki kujunevad molluski sees. Hoopis teine asi on aga sünteetiline pärl – peamiselt oma kuju tõttu nimetatakse ka soodsates trendiehetes kasutatavaid klaas- ja plastkuulikesi pärliteks.

Igal kümnendil erinevad
Naised on armastanud pärleid läbi kümnendite ja samamoodi, nagu muutub mood, kantakse ja stiliseeritakse ka pärlitest ehteid erinevalt.

1920. aastatel julgustas Coco Chanel naisi kandma juveelide kõrval ka pikki sünteetilisi pärlikeesid – neid said ju peaaegu kõik endale lubada. Kümnend hiljem hakati pikki keesid kaela ümber kokku keerutama, tekitades mitmekihilisi keesid (nii armastas pärlikeed kanda ka Katharine Hepburn). Pärast teist maailmasõda, 1950. aastatel tegid pärlid comeback’i aga juba klassikalisemal ja elegantsemal viisil. Toona oli moes kanda ümber kaela üht perfektset pärlirida (meenuta näiteks Grace Kellyt). 1980-ndatel tegid aga ilma suuremad pärlid, nende legendaarne kandja oli printsess Diana.

Allikas: LP