Kui telekuningannad tulid koju

Hurmav Alice, asjalik Lilian, südamlik Moidela ja vahva tädi Ruth – neid ja teisi Eesti Televisiooni kunagisi kuningannasid mäletavad kõik, kes tollal olemas olid.

1960.-1970. aastatel ilmusid väikestele mustvalgetele koduekraanidele glamuursed naised: kaunid, hästiriietatud, naeratavad diktorid ja saatejuhid – otsekui saadikud uuest ja paremast ilmast. Nad rääkisid lihtsatest, igapäevastest asjadest ja inimestest. Vaatajatele tollases ülikontrollitud ühiskonnas, televisioonis sealhulgas, mõjus see tõeliselt ehedana – teadetena päris, mitte parteist suunatud elust.
Oli üsna enesestmõistetav, et Eesti Televisiooni tekkis arvestatav naissaatejuhtide rühmitus just 1960. aastatel, kui kogu ühiskonnas valitses sula-aeg. Enne seda püsis võim telemajas meeste käes. “Naised tõid televisiooni hoopis teistsuguse hinguse. Kui meeste pärusmaa oli päevakajalisus, uudised ja ühiskonna-asjad, siis naised tõid ekraanile pereteemad: naise eri rollid, kodu, lastekasvatamise probleemid. Seda peeti tollal sageli väikekodanlikuks ja apoliitiliseks,” meenutab ETV tollane programmidirektor Voldemar Lindström.
Endine telerezhissöör Virve Koppel (74) töötas aastaid koos tollase ETV staari Moidela Tõnissoniga (1931-1994). Moidela tuntuim saatesari “Nota Bene!” oli naiste- või koguperemagasin, mille teemadeks mood, eluolu, kokandus, portreelood jm.

Inimlähedus on kodanlik igand

“Teles kipub paraku olema nii, et liialt isikupärane tegija polegi väga hea, ta võib paljusid vaatajaid häirida,” nendib Koppel. “Moidelaga oli samamoodi – ta oli väliselt efektne, hästi naiselik ja moodne – täielik daam! Moidela oli väga populaarne, kuigi leidus ka neid, kes tema stiili omaks ei võtnud. Samas pidasid näiteks maainimesed teda lausa jumalannaks,” meenutab Koppel. 
Tõnisson tegi nii toimetaja kui saatejuhi tööd, olles endise õpetajana mõlemas rollis väga kohusetundlik. Et tollal tehti valdavalt otsesaateid, pidi saate ülesehituse peensusteni läbi mõtlema ja nii olid Tõnissoni stsenaariumid sekundilise täpsusega lahti kirjutatud. 
“Moidela töötas nagu kellavärk! Ta oli koolmeisterlikult täpne, aga samas emotsionaalne, osates oma isiksuse võlu ka saatesse tuua. Ta oli esimene naissaatejuht, keda loeti tippklassi tegijaks. Moidela hakkas ekraanil esimesena rääkima sellest, et naine on armastav ja armastatav,” ütleb Lindström. “Just tema tõi ekraanile peretemaatika, mis oli tollal lausa revolutsiooniline muudatus, kuid põhjustas talle ka pahandusi, kuna seda peeti kodanliku maailma idealiseerimiseks.”
Samadel põhjustel sattus kriitikatule alla ka Tõnissoni ja tantsuõpetaja Ants Taela koostöös valminud, moodsaid seltskonnatantse tutvustav saade “Tantsusaal” – selles esitleti näiteks ladina-ameerika tantse. Moskva tantsutuus Moissejev tänitas vene ajalehes, et tuleks hoopis vene tantsu propageerida, tshastushkat on vaja!
Nii saadetigi Moidela lõpuks lastesaadetesse “asumisele“, kuna ta polnud nõukogude televisiooni jaoks piisavalt kõrgete ideede kandja. Kuid hiljem naasis ta jälle kultuurisaateid tegema – ikka oma võluval ja isikupärasel moel.

Diktorite paraad

“Maailmas on kaks televisioonikontseptsiooni – üks eeldab diktoreid, teine mitte. ETV on nüüd kahjuks läinud teist teed. Aga aastakümneid tagasi oli diktor teleprogrammi tõeline perenaine. Diktori elav isik pidi teleekraani soojemaks muutma ja saatekonservide vahel vaatajatega suhtlema,” selgitab Voldemar Lindström.
ETV esimene diktor oli Ruth Püss (76), kellest hiljem sai ülipopulaarne lastesaadete tädi Ruth. Diktori leidmiseks korraldati rahvustelevisiooni sündides, 1955. aastal konkurss, kuid hulga kandidaadite seast paraku sobivat ei leitud. Juhtumisi oli aga konkursipäeval ETV eetris mängufilm, kus tollane Ruth Peramets peaosa mängis. Sealt sündiski idee kena neiu diktoriks kutsuda. Ruth tuli 1955. aasta augustis televisiooni tööle ja jäi sinna ühe suurlemmikuna aastakümneteks.
Ruth Püss oli Aktuaalse Kaamera esimene naisdiktor, meestest juhtis esimesi saateid Kalmer Tennosaar. Kui televisiooni tuli uudiseid lugema Ivi Kreen (69), sai Püssist programmi diktor. Peatselt hakkas Ruth juhtima ka lastesaadet, saades sellega suurepäraselt hakkama. Just tema oskust lastega suhelda silmas pidades kirjutas lastekirjanik Uno Leies talle rolli Hunt Kriimsilma saatesse. Tädi Ruth oli soe, loomulik ja usaldustäratav, ning tema dialoogid nukkudega, eriti suurima sõbra Hunt Kriimsilmaga on tolleaegsetel lapsvaatajatel seni eredalt silme ees. Tädi Ruth ise ei taha aga vanu aegu sugugi meenutada. Ta naerab telefonis üleannetult “Ei-ei-ei!”ja teatab, et on Urmas Otilegi intervjuu ära öelnud. Nii tema kui mõnigi teine endine teleleedi soovib olla avalikkuse eest varjul, kuna teletöö ajal jätkus koormavat tähelepanu liigagi palju.
Ruthi mantlipärija, Aktuaalse Kaamera diktor Ivi Kreen tõuseb aegade tagant silme ette vaoshoitud ja väga usaldusväärsena – just sellisena, nagu uudistediktor olema peab. “Ivi oli klassikaline uudistelugeja: kõlav hääl, tasakaalukas, erapooletu ning väga korrektne eesti keele kasutaja,” meenutab Voldemar Lindström. Ivi oli väljapeetud nii uudistes kui ka väljaspool neid. Ta oskas valida, millises rollis üles astuda, ning tegi Aktuaalse Kaamera kõrvalt vaid telesaateid tutvustavat “Monitori”. Vahetevahel teadustas ta ka pidulikke kontserte või klassikalise muusika ülekandeid.
Üks toonaseid suuremaid telelemmikuid oli loomulikult Alice Talvik (64), blondi juuksepahmaka ja maheda häälega võluv diktor. “Alice oli vallatu karakteriga, väga emotsionaalne ja energiline, mõneti Moidela tüüpi. Ja väga sarmikas! Alice võis ekraanil ka eksida, aga ta serveeris seda nii hästi, et kellelgi ei tulnud pähe pahandada. Ta oskas igast olukorrast välja ujuda, oli täiesti teise kooliga diktor. Kui üldiselt arvati, et Ivi Kreen jääb ekraanil jahedaks ja vaoshoituks, siis Alice lausa purskas emotsioone,” räägib Lindström. Talviku sarm oli kõikevõitev – kuigi ta ei osanud eriti vene keelt, nõudis Kesktelevisioon ETV-lt vene vaatajale saateid tellides alati diktoriks just nimelt säravat Alice’i.

Mida teha mitte millestki?

Toonaseid arvestatavamaid telenaisi, Ruth Karemäe (72) tegi sarja “Silmast silma”, mis oli tõsisem perekonnasaade, aga sisaldas ka portreelugusid. Ruth oli õppinud Moskvas filosoofiat ja töötanud Poola ajakirjanduses. ETVs oli ta muuhulgas ka esimene sotsioloog ning tegi saateid soome vaatajatele, mida tollal ETVs valmistati.
“Ruth Karemäe tegi 1960. aastate lõpust 1980. aastate alguseni päevakajalisi saateid tarkade inimestega. Ta ei olnud niisama jutu keerutaja, vaid mõtlev naine, kes harutas saadetes ühiskonnaelu probleeme ning vaatas maailma läbi naisesilmade, seda mõtestada püüdes. Muuhulgas juhtis ta ka portreesaadet “Ilma ja inimesi”, üks õnnestunumaid oli näiteks Venemaa kuulsast koomikust Arkadi Raikinist,” meenutab Voldemar Lindström. Ka Virve Koppelil on Karemäe meeles kui intelligentne, hea keeletajuga naine, kes muuhulgas tõlkinud palju poolakeelset ilukirjandust.
Lilian Kosenkranius (74), üks tuntumaid 1970. aastate telestaare, pole päevagi töötanud oma õpitud majanduse erialal. Selle asemel korraldas ta näitusi ja pidas moemajas toimetajaametit. Kuni tollane reklaamihai Peedu Ojamaa ta ükskord telesaadet tegema meelitas.
Kosenkranius tegi ühtekokku tervelt 700 saadet “Vaata kööki!”. “See ei ole ju normaalne!” naerab ta ise vanu aegu meenutades. “Kui viiesajas kord käes oli, teatasin saates, et nüüd on kõik, et kindlasti on teil minust villand!” räägib Lilian. “Aga sellepeale tuli koorem kirju, et jumala pärast, nüüd ärge küll lõpetage, sest nüüd ei ole poest  ü l d s e  midagi saada. Siis saingi endale nimeks See, Kes Ei Millestki Oskab Midagi Teha.” Oma muljetavaldavale telekarjäärile pani Kosenkranius punkti 1990. aastate algul.
Kui Ojamaa Kosenkraniusele saadet teha pakkus, oli see huumorisaatena “Kiek in de Kök” juba mõnda aega eetris olnud. Saadet juhtisid tollased tuntud naljamehed Sulev Nõmmik ja Ervin Abel. “Kui saate üleandmine toimus, teatas Nõmmik: “Praad on ahjus!” ning Abel lisas: “Kiirabi telefon on 03!” ja siis nad läksid,” meenutab Lilian. “Vaata kööki!” oli ekraanil laupäeva hommikuti. Seepärast olnud müüjad ja õpetajad, kes sel ajal alati tööl pidid olema, saate vaatamisega hirmus hädas ja palusid pidevalt saateaegu ära muuta.
“Vaata kööki!” oli kodusaade, kus räägiti remondist, käsitööst, toidutegemisest ja paljust muustki. Kõige rohkem jäi aga meelde söögitegemise osa ja nii mäletataksegi Liliani eeskätt kui üht esimest telekokka. Kuigi enamasti ei küpsetanud-keetnud Kosenkranius ise, vaid kamandas kokkama külalisi, ise aga tutvustas uusi tooteid või andis mõne teema kohta selgitusi.

Jõule ei ole olemas!

Neil aegadel kulges iga saade tähtsate ninade otseste juhtnööride kohaselt. “Kui oli väga halb suvi ja kartulid kidusid, andis põllumajandusminister korralduse saates rääkida, et just väikesed kartulid on kõige magusamad. Siis aga tulid suured sügisvihmad, kartulid kasvasid suureks ja läksid lõhki. Kohe saabus uus korraldus – veenda vaatajaid, et meil on ikka nii hea kartul, ja veel nii palju, et sööme ainult seda,” meenutab Kosenkranius.
Kui keskööl helises Kosenkraniuste kodus telefon, toru teises otsas toonase Puu- ja Köögiviljakaubastu direktor, jäi Lilianil üle ainult küsida: “Mis nüüd mädaneb?” Ja siis selgus, kas roiskumisohus oli eshelonitäis Kuuba apelsine või midagi muud.
Kirju tuli tollal televisiooni väga palju ja need pidid kindlasti saama vastuse. Näiteks laekus kiri: “Palun näidake, milline näeb välja koorega mandel, pole sellist asja näinud.” Kui siis Liliani filmiteadlasest mees festivalile sõitis, palus naine nimetatud mandel kaasa tuua. Ja nii seda saates näidatigi.
Kord pidi saade kava kohaselt eetris olema aasta lõpus, 27.detsembril, ja Kosenkranius lootis, et siis võib ometi nääritoitudest rääkida, ideoloogiliselt ohtlikud jõulud ju läbi. Kus sa sellega! Kuna kogu saate sisu tuli eelnevalt tsensorile esitada, öeldi nääriteema kohta karmilt – liiga vara! Nii tuligi Lilianil saates seekord hoopis kingaparandusest heietada.
Tollane saatejuhiamet eeldas silmad-kõrvad pärani käimist 24 tundi päevas: kust saada ideid olukorras, kus peale ideede midagi saada ei olnudki. Kosenkranius mäletab ühe bioloogiaõpetaja saadetud hulka retsepte, kus kõik toidud, kohv takkapihta, olid tammetõrudest tehtud.
Ja veel üks veider asjaolu – Liliani ja Moidelat ajasid vaatajad pidevalt segi, hoolimata silmnähtavast tõsiasjast, et üks oli krapsakas poisipeaga asjataja ning teine väljapeetult daamilik saatejuht. Televisiooni lummus, mis muud.