Sündimine üliandekate ja maailmakuulsate vanemate järeltulijana näib pigem ebaõnn kui eelis. Edu korral tekib kõrvalseisjatel pahatihti kahtlus, et selle taga on kuulus perenimi. Samuti ei lõpe iial tahtlik või tahtmatu kõrvutamine ja võrdlemine. Kas just seda ongi kogu teadliku elu peljanud Linn Ullmann, Norra nüüdisaja silmapaistvamaid belletriste ja kirjanduskriitikuid? Avalik saladus on, et teda intervjueerides tuleks vanemad maha vaikida.

Oma vanemate laps

Linn sündis 9. augustil 1966 Oslos rootsi teatri- ja filmirezhissööri ning kirjaniku Ingmar Bergmani ja norra näitlejanna (praeguse lavastaja) Liv Ullmanni viis aastat kestnud kooselust. 1970. aastal võttis Liv tütre, lahkus Bergmani Färö saarel asuvast majast ning suundus USA-sse filmi “Väljarändajad” võtetele. Livile ja Ingmarile kui paarile oli see lõplik lahkuminek. Linn suhtleb seniajani nii isa kui kaheksa poolõe- ja vennaga, samuti jätkuvad tema vanemate sõprus ja töösuhted.
Rohkem kui kümme aastat kulges Livi ja Linni elu vaheldumisi USA-s ja Norras. Väikese tüdrukuna esines Linn korduvalt filmides koos emaga ning nägi kõrvalt isa tööd teatris ja võtteplatsil. Kino- ja teatrimaailma maagiline õhustik võlus Linni ning kandus ka tulevikuplaanidesse. Linn käis kümme aastat usinalt balletitundides ja unistas salamisi ooperilaulja karjäärist. Muusikateatri artisti neiust siiski ei saanud, kuna ainuüksi soovist ja püüdlikkusest jäi väheks. Linn ei andnud alla, vaid astus 17aastaselt tolleaegse kodulinna New Yorgi teatrikooli. Paari aasta pärast oli juhendaja aga sunnitud nentima, et näitlejat temast ei saa. Sama meelt oli ema.
Linn pööras luhtunud lavakarjäärile selja ning alustas õpinguid New Yorgi ülikoolis, valides põhiaineks inglise kirjanduse. 1988. aastal lõpetas ta edukalt stuudiumi ja kolis Oslosse, kus jätkas õpinguid. Peagi kaitses ta New Yorgi ülikoolis magistrikraadi.
Praegu on Linn Ullmann Norra ühe suurema ja mõjukama ajalehe Aftenposten kultuuri- ja poliitikakolumnist ning tegutseb edukalt kirjanduskriitiku ja belletristina. Kodumaise tähelepanu kõrval on Linnile osaks saanud ohtralt rahvusvahelist tunnustust ja mitmeid kaalukaid auhindu.

Kiindumus kirjasõna vastu

Kiindumus kirjasõna vastu tekkis Linnil juba üsna varakult ning ta veetis meelsasti aega emapoolse vanaema Janna töökohas raamaturiiulite vahel. Sellest raamatupoest sai Linnile omamoodi pühapaik. Õpiajal oli sama tähtis ülikooli raamatukogu, millest sai tema teine kodu. Sügav kiindumus ja austus raamatukogude vastu on Linnis säilinud tänaseni ning sel teemal räägib ta sama innustunult kui kirjandusest.
Ka kõige karmimate arvustajate meelest on Linn Ullmannile toonud edu ja tuntust õnnestunud kooslus sünnipärasest andekusest, inimeste jälgimise oskusest, visast tööst ja enesedistsipliinist. Linni belletristika kannab igati välja võrdluse oma isa menuraamatutega, kuigi nood kuuluvad täiesti teise zhanri, kujutades endast Bergmanide perekonnakroonikat.
Linni raamatud räägivad küll väljamõeldud, kuid lugejale kiiresti omaseks saavate inimeste elust ja surmast, hirmudest, rõõmudest ja ootustest. Üks läbivaid teemasid on tõde ja vale ning nende keeruline ja raskesti määratletav suhe. Teine põhiteema on inimese hingeüksindus. Linni kolmandas romaanis “Halastus”, mis on maailmas äratanud eriti suurt vastukaja, liitub neile kahele eutanaasia. Paratamatult kerkib küsimus: kust leiab alles 30. eluaastates kirjanik kõik need üldinimlikud, sügavalt hingekeeli puudutavad teemad? Millega seletada noore inimese oskust käsitleda niisuguseid teemasid harukordselt sügava delikaatsuse, mõistmise ja soojusega?

Ebakindel lapsepõlv

Linni teoseid analüüsides leiavad asjatundjad neist eksimatuid seoseid autori rahutu ja ebakindla lapsepõlvega ning pahatihti üpris pingestunud suhteid mõlema vanemaga. Tuntav on ka autori suur kiindumus Alzheimeri tõppe haigestunud vanaemasse. Nii mõnedki olukorrad, sümboolika ja tegevuspaigad tekitavad assotsiatsioone Bergmani inimsuhteid sügavalt ja halastamatult lahkavate või müstikal põhinevate linateostega “Sosinad ja karjed”, “Persona” ja “Seitsmes pitser”. Linni viimases raamatus olevat aga üsna äratuntavalt kirjeldatud Bergmani kodu Färö saarel.
Linni sõnul on teda tugevasti mõjutanud norra mütoloogia, mille tõi temani vanaema. Tagantjärele hindab ta kõrgelt ka näiliselt kasutuks osutunud balletiõpingud, mis on aidanud paremini tunnetada muusikat, valitseda oma keha ja isegi tegusid.
Kogemusliku pärandi kõrval peitub igas inimeses ka geneetiline, mille eest ei saa põgeneda. Iseasi, kas ja millal hakkab seda endale teadvustama ja vääriliselt hindama Linn Ullmann. Ta ei pärinud emalt küll näitlejatalenti, kuid sai kaasa tugeva kaasaelamisvõime ning tundliku meele. Isa andis Linnile kui mitte geenidega, siis oma suurpäraste tööde kaudu kaasa oskuse jälgida inimesi ja näha nende käitumise tõelisi motiive.
Oma eraelu suhtes jääb Linn Ullmann napisõnaliseks. Tema peres on kirjanikust abikaasa Nils Frederik Dahl ja neli last, neist kaks ühised.

Eestlaste lugemislaual

Eesti lugeja ette ilmus Linn Ullmann 1986. aastal, kui Loomingu Raamatukogus ilmus tema ema Liv Ullmanni kümme aastat varem kirjutatud autobiograafiline “Muutumised”, trükiarvuga 16000. Ajal, mil eesti lugeja sai tuttavaks New Yorgi glamuursesse filmimaailma sattunud hämmeldunud norra pisitüdrukuga, lõpetas tema juba ülikooli.
Linn Ullmanni 1999. aastal kirjutatud ja arvukate tõlgete kaudu kogu maailmas vaimustust tekitanud esikromaan “Enne, kui sa uinud” ilmus meie lugemislauale aastal 2002. Praeguseks on Linnilt ilmunud neli raamatut, neist eesti keelde on tõlgitud ka “Hüvastijätt Stellaga” ja “Halastus”.
2005. aastal Norras üllitatud ja maailmas juba suure tunnustuse leidnud “Et Velsignet Barn” ehk “Õnnistatud laps” pole seni eesti keeles veel kättesaadav.