Unsplash
Mu elu oli täielikus madalseisus. Tülitsesin pidevalt abikaasaga, nähvasin sõpradele. Ma ei jaksanud end trenni vedada, tegin tööl vaid absoluutse miinimumi, mida nõuti. Motivatsiooni polnud kuskilt leida...

Oli paremaid ja halvemaid päevi, aga üldiselt tundsin, et kui ma kiiresti midagi ette ei võta, langen päris musta auku. Siis sattusin kusagil artiklile, mis soovitas igasse päeva lisada neli asja ja siis vaid näha, kuidas kõik hakkab vaikselt paremuse poole pöörduma.

Need elemendid olid tänu, inspiratsioon, meditatsioon ja liikumine. Ma ei ütle, et need on võluravi kõikide inimeste kõikide probleemide vastum aga ma ütlen, et kui su probleemid on peamiselt su peas, aga asjad pole veel nii kaugele jõudnud, et abi saaks olla vaid psühholoogist või terapeudist, võivad need mõtted aidata ka sind, nii nagu nad aitasid mind.

Tänu

Hakkasin iga päev enne magamaminekut märkima üles, mille eest olen tänulik ja püüdsin teha need tänud spetsiifiliselt selle päeva kohta. Lihtne oleks panna kirja, et olen tänulik, et mul on kaks jalga ning kaks kätt, kodu ja töökoht. Aga hoopis olulisem oli keskenduda ühele päevale ja oma tänupäevikut (nii kutsun enda oma) tagasi sirvides näha, et igas päevas, ka kõige hallimas, on vähemalt üks õnnelik hetk, üks tänuväärt moment või sündmus. Ajapikku kogub päevik mälestusi ja meenutab sulle imeilusaid hetki, mis muidu oleks ehk juba unustatud. Näiteks, sirvin enda päevikut ja näen, et 2. augusti hommikul oli meil kohvimasin katki ja abikaasa tõi mulle üllatusena enne tööle minekut lähedalt kütusejaamast kohvi ja saiakesi, et saaksin mõnusamalt oma kodukontori päeva alustada. Juunikuus olin tänulik, et mu sünnipäeval oli imeilus ilm ja saime sõpradega terrassil istuda. Samal kuul olin väga liigutatud ja tänulik kui otsene ülemus märkas mu pingutusi ja tunnustas mind nende eest juhataja ees. On ka lihtsamaid tänusid, enamjaolt neil päevadel, kui midagi ei toimugi ja kõik tundub üksluine. Kord olin tänulik, et mul risoto ideaalselt välja tuli. Ennast võib ju ka tänada. Ja muide, igal õhtul võib üles märkida nii palju tänusid kui pähe tuleb, piirduma ei pea ühega.

Insipratsioon

Mis sind inspireerib? Mõtle välja, mis on see, mis sind enim innustab, paneb su fantaasia tööle ja käed sügelema, tekitab sinus tahte midagi teha, kuhugi minna, milleski parem olla. Ja siis toida end selle inspiratsiooniga igapäevaselt. See võib olla ka su meelishobi, lihtsalt midagi vaimule ja iseendale. Puhkehetk. Mind inspireerivad sisustusajakirjad, mu vaimu toidavad ajaloolised romaanid, mu puhkehetk on aeglaselt ja naudinguga endale toidu valmistamine. Ka retseptiraamatud inspireerivad mind. Teadvustasin endale, mis on need MINU asjad ja hakkasin neid üha rohkem enda igapäeva poetama. Olen sellest saati lugenud ja kokanud ilmselt rohkem kui iial varem ja mu vaim on saanud rikkamaks, mu kodu kaunimalt sisustatuks ja selles ilusas ümbruses, seda maitsvat toitu süües tunnen ka end paremini. Tunnen lõpuks, et ma ei ela ainult selleks, et tööl käia, vanemaid abistada ja kodu koristada, vaid teen rohkem enda jaoks ja naudingud ning kohustused mu elus näivad nüüd olevat tasakaalus.

Meditatsioon. See on punkt, millesse suhtusin kõige skeptilisemalt, aga mis on mind samuti tohutult aidanud. Mediteerimiseks on tohutult erinevaid viise: võid seda teha joogat tehes, mõne äpiga, muusikat kuulates või lihtsalt vaikuses istudes. Märkasin, et minu puhul toimis kõige paremini jooga. See võttis veidi aega, sest esialgne energia kulus harjutuste selgeks saamisele, enne vahtisin aina ekraanilt, mis järgmiseks ja mis järgmiseks. Siis sai aga hommikutervitusest mu päeva iseenesestmõistetav osa. Teen hommikutervituse rahustava muusika saatel, pärast mida istun 10-15 minutit ja mõtlen, mõnikord võtan märkmiku ja panen sinna kirja oma mõtted, aga ei midagi sellist, mis mind sellest rahust välja viiks. Pigem kirjutan endale tunnustavaid ja julgustavaid asju.

Liikumine. See on nii oluline. Ma ei suuda seda piisavalt rõhutada, aga inimesed, liikumine on nii-nii oluline. Ja ma ei räägi ainult füüsilisest vormist, ma räägin vaimsest. Kõige hullem, mis sa teha saad, on terve päeva toas istuda ja mina tegin seda varem kogu aeg. Mõnikord ei läinud ma 2-3 päeva järjest kodust välja. Nüüd, sadagu või nuge, proovin ma iga päev vähemalt pool tundi kuni tund värskes õhus jalutada, laenan selleks isegi naabrikoera. Kui nädalavahetusel ilm vähegi kannatab, jalutame Eestimaa kaunites randades ja rabades. Joogat juba eelnevalt mainisin, aga lisaks sellele olen avastanud enda jaoks Zumba, mille tantsulisus mul alati tuju tõstab. Loomulikult on see mõjunud ka mu füüsilisele vormile ja teadlikult aktiivsema eluviisiga alustamisest alates olen maha raputanud päris mitu kilo. Aga kordan, see ei ole oluline. Ma tunnen end vaimselt hästi, ma jaksan rohkem, ma olen õnnelikum.

Nagu juba mainisin, need harjumused pole imerohi. Aga need on teinud minu eluga imesid. Olen rahulikum, õnnelikum, vaimselt rikkam. Mu tass oli varem alati tühi, aga nüüd on seal piisavalt, et ka lähedastega jagada. Soovitan soojalt ja kogu hingest proovida!

-Maria, Anne & Stiili lugeja