Mari-Liis Helvik: diagnoos, mis muutis mu elu paremaks

Ma ei olnud seda diagnoosi saades sugugi õnnelik. Aga olen õnnelik, et sain teada, mis oli mu aastaid kestnud arvukate terviseprobleemide põhjus.

Tänase ülemaailmse tsöliaakia päeva puhul jagan seda isiklikku, et julgustada kõiki pöörduma oma tervisehädadega arsti juurde, vajadusel ka teise ja kolmanda juurde (ei mäletagi, mitme juures mina aastate jooksul käisin). Nii kaua, kui tervisemurede põhjus on teada, diagnoos paberil ja raviplaan selge.

Minul läks pikki aastaid enne, kui immunoloog, kelle juurde olin pöördunud järjekordsele tasulisele vastuvõtule, kuulas arvukate terviseprobleemide kirjeldusi ja küsis – aga kas teil tsöliaakiat on testitud? “Ei, mis see veel on…?” venitasin vastuseks. Arsti kahtlus osutuski tõeks. Sellest on möödas kolm ja pool aastat.

Euroopas põeb tsöliaakiat hinnanguliselt üks inimene sajast ja seda esineb üha sagedamini. Seejuures saavad diagnoosi vaid umbes 24 protsenti inimestest, kel on kaebused – tegemist on selgelt aladiagnoositud haigusega.

Olen korduvalt kogenud, et mõisted “tsöliaakia” ja “gluteenitalumatus” tekitavad inimestes üldiselt segadust. Ühed mõistavad selle all vabatahtlikku “tervislikku toitumist”, mille käigus eemaldatakse menüüst kõik teraviljad. Moodne värk, mõne jaoks isegi pirtsutamine. Teiste jaoks on see üks paljudest allergiatest (on küsitud küsimusi stiilis “Kas sul tuleb allergiahoog, kui sa tüki torti sööd?”). Kolmandad küsivad: “Gluteenitalumatus… kas see on see, kui sa ei saa piima juua?”