Foto: erakogu
Tauri Västrik on noor moelooja, kelle autorikollektsioon „Illusioon” kandideeris eile ihaldatud Hõbenõelale. Vestlesime Tauriga loomisest, sooneutraalsusest ja tabudest.

Tauri, sinu loomingus on oluline roll sooneutraalsusel. Millist sõnumit sa soovid edasi anda?

Ma usun, et moes ei pea nii karmikäeliselt defineerima, mida keegi võib kanda. Kanna seda, mida kannad.

Eks need piirid on paljuski kinni meie ühiskondlikus mõtlemises ja sotsiaalses surves. Minu sõnum olekski see, et julgege võtta vabamalt. Oleme inimestena lambakarja sarnased, keegi ei jää omaette seisma. Me ei taha ega julge eristuda, sest saame tihti etteheitvaid pilke. Samas, kui sa paned ühel päeval tossudele värvilised paelad ja saad uudishimulikke pilke, ei tee see sinust halvemat inimest. Võib-olla just inspireerid sellega ka teisi enda ümber julgemalt ringi vaatama.

Kust tuleb inspiratsioon loomiseks?

See on kindlasti iga disaineri puhul individuaalne. Mina isiklikult ammutan suure osa inspiratsiooni muusikast, reisimisest, inimestelt, uutest põnevatest seikadest ja kogemustest. Kindlasti on olulised inspiratsiooniallikad ka filmid, kaasaegne kunst ja ajalugu. Viimasel ajal kõnetavad mind väga just 90ndate filmid ja põnevad materjalid. Tihti käin inspiratsiooniotsingutel näiteks taaskasutuspoodides vintage-esmeid piilumas.

Kas usud, et moe abil saab muuta maailma?

Absoluutselt. Ma arvan, et mood on täielik teraapia. Usun sellesse, et kui mood on suuteline panema sind nägema iseennast ja oma stiili hoopis teistsugusel moel, kui näiteks viis aastat tagasi ette oleksid kujutanud, on see kindlasti võimeline ka maailma muutma.

Millest räägib sinu Hõbenõela nominatsioonile esitatud kollektsioon?

Minu Hõbenõelale esitatud kollektsiooni puhul olid väga olulised materjalid, sest ligikaudu 95 protsenti algmaterjalidest on minu enda kätega loodud või siis pooltööstuslikult valminud. Kollektsiooni tarvis olen kõvasti inspiratsiooni kogunud meestemoest, keha paljastamisest ja sensuaalsusest. Tegelen küsimusega, miks on keha paljastamine meestemoes niivõrd harva esinev nähtus, kui naiste rõivastuses on see pigem midagi tavapärast ja sensuaalset.

Räägime stiilist. Kas on rõivaid, mida mehed ei tohiks hoolimata sooneutraalsusest kanda? Ja mida naised?

Kindlasti ei ole. Ma arvan, et need tabud on seotud Eesti kinnisusega. Minu jaoks on täiesti loomuomane ja loogiline lähtuda riiete valimisel sellest, mida sa parasjagu kanda tahad. Kui tunned, et täna ei ole pükste ja pintsaku kandmise päev, pane selga äge seelik ja tanksaapad. Kui oled rohkem kontoriinimene, siis on arusaadav, et kuskilt jooksevad piirid. Kui sa ise teistmoodi komplekte kanda ei julge, proovi vähemalt vabamalt mõelda, et teised sinu ümber saaksid olla julgemad.

Mida arvad moeloojana trendidest? Kui palju neid järgid?

Ma isiklikult ei pea trendide jälgimist üldse oluliseks, aga eks moekollektsiooni loomeprotsessi käigus tuleb silm peal hoida, mida teevad teised brändid ja disainerid. Sellegipoolest üritan seda võimalikult vähe teha, et mitte alateadlikult ideid kopeerida. Püüan vaadata sellise pilguga, kuidas ise teha täiesti teistmoodi, et disainerina just enda nägemust esitleda.

Mis puudutab trende laiemalt, siis tundub mulle, et moemaastik on läinud ka tarbija jaoks nii kiireks, et info trendide kohta ei ole enam kuigi pädev. Kui trendiinfo jälgimine oli kümme aastat tagasi hea viis inspiratsiooni saamiseks, siis nüüd on populaarne pigem luua enda trend ehk siis kanda seda, mis meeldib, ja nautida täiega.

Palun nimeta, millised esemed peaksid sügisel nii naise kui mehe garderoobis olemas olema.

Kindlasti võiks garderoobis olla üks mõnus kootud sallkrae, mis sobib hästi mantli all kandmiseks ja annab sooja nii kaelale kui ka rinnaesisele. Alati kulub ära ka peenvillane või mohäärist sall ja muidugi üks kärtsmust oversized kudum, mille saab paari panna näiteks lahedate platvormsaabastega. Need on lihtsad esemed, mis kindlustavad selle, et kõik sügistalvised komplektid on ilma kahtluseta stiilsed.