Oma saa­tu­sest suu­rem

Ega ma idioot ole, olen end kõ­vas­ti tree­ni­nud ja saan aru, kus ini­me­sed sei­sa­vad, ega vaa­ta neist möö­da, üt­leb Ar­vo Suur­sööt, suu­red ja tu­ge­vad käed ava­tu­na ees.

Sa­ku uju­la mas­saa­zhi­ka­bi­ne­ti ­lä­vel sei­sab turs­ke, tõm­mu ja jõu­li­ne he­le­si­ni­ses ki­mo­nos mees. "Sel­li­ne ma olen," lau­sub Ar­vo ta­ga­si­hoid­li­kult. "Kus see pi­me mees on, kü­si­te? Kas loot­si­te siin sel­list meest nä­ha? Sel­li­ne pa­pi ma olen," jät­kub Ar­vo voo­lav ma­da­la­hääl­ne kõ­ne. Ar­vo eris­tab hä­gu­selt fi­guu­re, ta­jub ini­me­se pik­kust ja lii­gu­tu­si. "See kett po­le mul laia­mi­seks," jät­kab ta, rii­va­tes lü­hi­ke­se jäs­sa­ka kae­la üm­ber hel­ki­vat kuld­ket­ti, "aga see on mul liht­salt ole­mas." Tüü­pi­li­sest pa­pist, na­gu Ar­vo end ni­me­tab, po­le jäl­ge­gi.

Sel­lest, et me­hel on tõ­si­ne nä­ge­mis­puue, ei saa esi­al­gu aru­gi. Kind­lalt toi­me­tab ta oma ruu­mis: raud­ka­pi juu­rest mas­saa­zhi­laua juur­de, mas­saa­zhi­laua juu­rest spor­di­ko­ti juur­de. See on üks te­ma kind­lus­test, väl­jas­pool se­da mees muu­tub: kõnd aeg­lus­tub, sam­mud tu­le­vad vei­di ko­ba­mi­si, ap­pi tu­le­vad käed, sei­nad, tei­sed ini­me­sed. Tema tei­ne tur­va­kind­lus on Sa­ku val­las asuv ta­lu.

Pi­mes­tav pauk

Ar­vo ni­me­tab en­da­ga juh­tu­nut pau­guks. Ka­he­kord­ne Ees­ti meis­ter mo­to­spor­dis,  tõ­si­ne raua- ja me­tal­li­töö­mees kee­vi­tas ja mon­tee­ris ma­si­naid. Ühel tavalisel tööpäeval, kui Arvo jurakat romu tassis, ta­jus ta nä­ge­mis­elun­dis ime­lik­ku tund­must, mil­le pea­le paa­ri­mees ta ars­ti juur­de ajas. Ja Ar­vo läks.

Mehe raviarst Maire Gersman ütleb, et  1989. aastal algas Arvo Suursöödal äge silmahaigus, millele ta sai tugeva asjakohase ravi. Arvo nä­ge­mi­ne tuh­mus pikkamööda, ku­ni jäid vaid ük­si­kud punk­tid, mil­le­ga ta maa­il­ma eris­tas. "Ta elas toimuvat väga raskesti üle, kuid omalt poolt tegi kõik võimaliku enda abistamiseks, vaimu säilitamiseks," lausub Gersman. Ei aida­nud ka sõit Mosk­va sil­ma­klii­ni­kus­se ega ra­vi Hel­sin­gis.

Et nä­ge­mist taas­ta­da, kut­su­ti Tash­ken­dist nõid. Ar­vo us­kus, et see pi­si­ke nai­ne suu­dab oma pee­ni­kes­te sõr­me­de­ga sil­ma võrk­kes­ta kok­ku kee­vi­ta­da. "Veh­kis mi­nu­ga pool­teist tun­di jär­jest, kuid tu­lu­tult," üt­leb Ar­vo. Kõik­su­gu hin­ge­ars­tid, po­si­jad ja tor­ki­jad käi­sid ko­hal, aga ei suut­nud me­he­le val­gust ta­ga­si tuua. Roh­kem kui pool aas­tat ku­lu­tas Ar­vo eri­ne­va­tes sil­ma­klii­ni­ku­tes. "Ämb­ri­te vii­si olen sel­le pä­rast nut­nud," üt­leb ta.

Öösi­ti är­kas ta üles, juuk­sed til­ku­sid, te­kid ja pad­jad möö­da tu­ba laia­li. Päe­va­sed pin­gu­tu­sed sil­ma­de­ga mi­da­gi nä­ha koor­ma­sid aju. Une­nä­gu­des sat­tu­sid te­ma vaa­te­väl­ja va­nad paa­ri­me­hed ehi­tu­selt,  ränk töö, sõb­rad-tut­ta­vad, kes pä­rast õn­ne­tust olid Ar­vost eemal­du­nud. Iga­päe­va­ne töi­ne te­ge­vus sai unes ena­mas­ti kosh­maar­se lõ­pu. Nüüd uinub ta ju­ba kuuendat aas­tat jär­jest ra­hus­ta­va une­tab­le­ti abil, et end kor­ra­li­kult väl­ja pu­ha­ta.
Raud­ne tah­te­jõud

Pä­rast poolt aas­tat kest­nud tu­lu­tut ra­vi sil­ma­klii­ni­ku­tes vae­vas Ar­vo pead mõ­te:

kui­das eda­si. Ainus la­hen­dus tun­dus saa­da si­se­mi­selt tu­ge­vaks. Ja mit­te ainult. Sa­ku val­la Lii­va­ku ta­lu hä­ma­ras, um­bes ka­hek­sa ruut­meet­ri suu­ru­ses ruu­mis on Ar­vo jõu­nurk, ku­hu lä­he­da­sed tas­si­sid jõu­ma­si­nad, et mees ram­mu ei kao­taks. Ise ehi­tas  kom­bai­ni­ved­rust ja õuna­puu­oks­test rin­na- ja kä­te­li­has­te tree­ni­mi­seks jõu­va­hen­did. Mees ras­sis­ki, 32­ki­lo­ne sang­pomm pi­hus, just­kui möö­du­nut trot­si­des. Te­ma tu­ri on veel prae­gu­gi sel­li­ne na­gu en­ne 1988. aas­ta "pau­ku" – tu­gev just­kui pae­ki­vi­müür, kuid inim­li­kult soe ja va­bi­seb õr­nalt hin­ge­tõm­me­te jär­gi. Siis aga pat­su­tab Ar­vo kõh­tu: "Mis vorm?! Näe, kus on kuus ki­lo juu­res."

Ar­vol on oma tee, mi­da tun­neb lä­bi ja lõh­ki, sest sel­le on ta oma­en­da kä­te­ga val­mis ehi­ta­nud. Sel­lel 800 meet­ri pik­ku­sel ko­du­ra­jal on tah­te­jõu­li­ne mees ka­he aas­ta­ga

jalg­rat­ta­ga ma­ha sõit­nud kolm ja pool tu­hat ki­lo­meet­rit, iga päev küm­me.

Oma jon­ni eest mak­sis ta kul­mu­ar­mi­ga, mis on jäänud rat­ta­ga üle­pea­kae­la len­damisest. Haav oli nii tõsine, et kiir­abi­gi käis.

Oma tee lõ­pus aga sei­sab Ar­vo ehi­ta­tud pin­gi­ga post­kast. Ar­vo võ­tab suu­re kaukaasia lam­ba­koe­ra Päs­si rih­ma ot­sa ja lä­heb ja­lu­ta­ma. Tee­ot­sas puh­ka­vad nad koos jal­gu ning Päss saab Ma­ri kom­mi, lut­su­ta­mis­ri­tuaa­liks ku­lub vä­he­malt viis mi­nu­tit.

Kä­tes pei­dus va­ran­dus

Ar­vo kee­rab sel­ja. Te­ma töö­ki­mo­nol on üh­te lü­hi­kes­se lau­ses­se kir­ja pan­dud ko­gu te­ma ole­mus - OL­LA SAA­TU­SEST SUU­REM. Sel­le juur­de on in­va­lii­dist tüd­ru­ku hoo­las kä­si maa­li­nud suu­re sil­ma, mil­lest lan­geb kolm pi­sa­rat tu­ge­va­le, ras­ket tööd tei­nud me­he käe­le, Ar­vo käe­le.

Ar­vo sä­tib pea­pae­la ot­se­ks, võ­tab vee­pu­de­list lonk­su, va­lab kä­te­le mas­saa­ži­õli ning asub töö­le. Vaik­selt, kos­t­mas ainult te­ma va­bas­ta­vad hin­ge­tõm­bed. Sek­ka poe­tab mõ­ne lau­se, na­gu oled en­dast vä­he hoo­li­nud või see koht on nüüd eri­ti pin­ges, nu­ku­ke. Nais­pat­sien­did saa­vad end vei­di üle tun­ni kest­va mas­saa­ži ajal tun­da kul­la­kes­te, kal­li­kes­te ja nu­ku­kes­te­na. See on liht­salt arvolik neid nii­vii­si kut­su­da. 

Mas­saa­ži pa­neb mees ko­gu oma hin­ge. Kui ta oma käed ini­me­se pea­le asetab, mõis­tab ta ko­he, mil­lal ini­me­ne on ta omaks võt­nud. Käe­puu­du­tu­se­ga ta­jub ta, kui pin­ges ja sool­du­nud on li­ha­sed ning kui üle­koor­ma­tud on ini­me­ne. Kord käis Ar­vo juu­res nai­ne, kes ei võt­nud­ki eel­ar­va­mus­te pä­rast mass­ööri omaks. Hea oli, et tu­li tei­se­le kat­se­le. "Naine oli lahkudes pea­aegu pi­sa­ra­te­ni lii­gu­ta­tud," meenutab Ar­vo. Mass­ööri üles­an­ne po­le ainult pin­geid hä­vi­ta­da, vaid lei­da sel­le "hal­va" põh­jus.

Oma tööd tõ­si­selt te­gev mees on mõ­ne­gi mas­saa­ži­laual kil­ju­ma, naer­ma, ise­gi nut­ma pan­nud. "Mõ­ni mees ot­sib elu­aeg kõ­di­koh­ta ega leia­gi," üt­leb Ar­vo ka­va­lalt.

Ar­vo mas­saa­ži­ka­bi­ne­ti laual on kü­la­lis­te­raa­mat, pea pool sel­lest on täis soo­me­keel­seid, pool ees­ti­keel­seid, sek­ka ing­li­s- ja ve­ne­keel­seid üli­võr­des kii­du­sõ­nu ning hea­taht­lik­ke soo­ve ja mõt­teid. Esi­me­ne sis­se­kan­ne esi­me­selt mas­saa­ži­saa­jalt on kü­la­lis­te­raa­ma­tus­se teh­tud 26. veeb­rua­ril 2001. aas­tal. Arvol on kaks suurt unistust: saada elektriga statsionaarne massaažilaud ning pimemassööride ühingu liikmena tahab ta tõestada, et puudega inimesed on millekski võimelised.

Ar­vo ta­hab saa­da pa­ri­maks ning unis­tab, et ome­ti saaks min­na mass­ööri­de võist­lu­se­le mõõ­tu võt­ma. Ta võ­tab ma­pi va­helt pil­di ja näi­tab kir­ja:  "Olen tä­nu­lik oma kä­te­le".

Need on te­ma aare. 

Toeks tu­gev nai­ne

Ük­sin­da po­leks Ar­vo see, kes ta prae­gu on. Ar­vol on Tiiu, ke­da ta hel­lit­le­valt Emsuks kut­sub. Pä­rast Ar­vo­ga juh­tu­nud õn­ne­tust vae­vas Emsut süü­tun­ne. "Mi­nul oli ju nä­ge­mi­ne al­les, aga te­ma – täies­ti pi­me," lau­sub Tiiu.

Truult is­tus Tiiu me­he kõr­val, kui mas­saa­zhi­õpe­ta­ja Mar­tin Il­ves Ar­vot õpe­tas. Iga viim­se lii­gu­tu­se ning nõu­an­de, mis õpe­ta­ja ja­gas, pa­ni Emsu kri­bi­nal-kra­bi­nal vi­hi­kus­se kir­ja, et hil­jem ko­dus see Ar­vo­le et­te lu­ge­da ja las­ta omal na­hal jä­re­le proo­vi­da.

En­ne 48. elu­aas­tat ei tead­nud Tiiu, kus asub autos si­dur ja pi­dur. Nüüd ki­hu­tab ta päe­vas kolm-ne­li kor­da päe­vas eda­si ja ta­ga­si Sa­ku va­het, et Ar­vot töö­le viia ja ko­ju tuua, ise töö­le min­na ja ko­ju tul­la. Ka­hek­sa­tun­ni­sest töö­päe­vast Tiiu loo­bus. Prae­gu  ra­bab ta kol­mel töö­ko­hal: kah­te lä­heb mõ­neks tun­niks päe­vas. Kol­mas töö­koht on ko­du, kus hoo­lit­sust va­ja­vad Ar­vo, ma­ja, aed, kaks suurt kar­vast sõp­ra, va­hel lap­se­lap­sed­ki. Kas on me­hel ka­pis ha­be­me­aja­mis­vah­tu ja ži­let­te, ega ro­hud po­le va­he­peal ot­sa saa­nud - Emsu hoo­lit­seb kõi­ge eest. "See tu­leb ju­ba täies­ti ma­sin­li­kult," tun­nis­tab Tiiu.

Ar­vo tõi Tiiu oma ema maj­ja siis, kui nai­ne oli 16­aas­ta­ne. Nüüd­seks on nai­ne Lii­va­ku ta­lus ela­nud 40 aas­tat, neist 37 abi­elus. Nad läksid küll ametlikult lahku, kuid jäid ikka kokku elama.

Kor­ra ja vä­ga va­lu­salt on Ar­vo Tiiu­le hai­get tei­nud. Mees tun­nis­tab oma kõr­va­le­hü­pet ja teh­tud vi­ga. Vaim­se sur­ve all kan­na­ta­va nai­se kaa­lu­näit oli va­he­peal 51 ki­lo. Se­da teab ka Ar­vo.

"Kedagi ju ei va­he­tata väl­ja pa­re­ma vas­tu, ik­ka hal­ve­ma," tõ­deb Tiiu, kes kõi­gest hoo­li­ma­ta me­he juur­de jäi. "An­des­ta­sin, kuid ega unus­ta­mi­ne nii ker­ges­ti ei tu­le." Va­hel on Tiiu mõel­nud, et oleks pi­da­nud ik­ka siis, kui õige aeg oli, kõi­ge­le lõ­pu te­ge­ma. Sü­da­me­tun­nis­tus aga ei lu­ba­nud. "Pea­asi, et te­mal ja las­te­las­tel kõik ole­mas on," üt­leb Tiiu vaik­selt. 

Ar­vot kir­jel­dab Emsu ainult po­si­tiiv­se­te sõ­na­de­ga: "Töö­kas, en­ne õn­ne­tust sai kõi­ge­ga hak­ka­ma, lah­ti­se pea­ga, mis ge­ne­ree­rib üha uusi ideid, oleks vaid kee­gi kõr­val, kes neid täi­de viiks."

Ar­vo mõis­tab, kui väär­tus­lik on te­ma Tiiu ja kõik see, mis nai­ne on te­ma heaks tei­nud. Emsu sün­ni­päe­val tõm­bab Ar­vo nüüd ala­ti si­ni­must­val­ge li­pu mas­ti ot­sa, et kõik üm­ber­kaud­sed teak­sid, et nen­de pe­res on täh­tis päev. 50. sün­ni­päe­vaks kin­kis aga Ar­vo nai­se­le koe­ra, ni­meks Baster, arvolikult Boss.

Koer vää­rib oma ni­me. Pe­re­me­he kruu­sist rüü­pab koh­vi, aga ma­ga­ma ro­nib köö­gi­laual pat­ja­de va­hel elav Boss Emsu juur­de. Ühi­sed mu­re­het­ked on Tiiul ja Ar­vol siis, kui nen­de suurt lont­kõr­va­de­ga sõp­ra ta­bab lan­ge­tõ­ve­hoog, mi­da Ar­vo oma käte bio­voo­lu­de­ga lee­ven­dab. 

Kas Ar­vo Tiiu­le ka mas­saa­ži teeb? Tiiu ra­pu­tab pead. "Mul ei ole sel­leks aega," oh­kab ta. Oma rõõ­mu­het­ked on Tiiul siis, kui hei­dab õh­tul voo­dis­se, võ­tab hea raa­ma­tu põl­ve­de­le ning ma­ja kõi­ge kal­li­ma va­ran­du­se Bos­si kais­su.

Tal­vel is­tub Emsu koos oma poiss-sõb­ra­ga, na­gu ta Ar­vot prae­gu ni­me­tab, moo­tor­lu­me­saa­ni­le, Emsu ees ­roo­lis ja Ar­vo te­ma ta­ga. Ja sõit kul­geb ik­ka oma teed möö­da.

Sa­mas stii­lis eda­si

Me­he­li­ku ilu lat­ti po­le Ar­vo õn­ne­tu­sest saa­dik mil­li­meet­rit­ki al­la­poo­le lask­nud. Pa­ras­ja­gu ede­vust on te­mas ka. Kui Ar­vo Tal­lin­na sil­ma­klii­ni­kus hom­mi­kus­te­le prot­se­duu­ri­de­le mi­ne­ma hak­kas, hak­ka­sid haig­la­õed ju­ba eemalt so­sis­ta­ma: "Näe, Morris tu­leb." Õed tead­sid ju­ba, mil­list "kuu­ma" lõh­na­vett Ar­vo ka­su­tab.

Vaiel­da­ma­tu lem­mik sai sil­ma­süs­ti ala­ti kõi­ge te­ra­va­ma nõe­la­ga, et vä­hem va­lus oleks. Mõ­ni te­ra­vam nõel ka­dus ree­de õh­tul tead­ma­ta suu­nas, kuid il­mus es­mas­päe­va hom­mi­kul väl­ja, et Ar­vo­le hea kii­re süst te­ha.

Ar­vo tea­tab, et ruu­du­li­sed pluu­sid ja mus­tad klošš­pük­sid te­ma gar­de­roo­bi ei kuu­lu. Mas­saa­ži lõ­pe­ta­nud, hei­dab mees  ki­mo­no õl­ga­delt ning pa­neb sel­ga sä­rav­oran­ži mit­me tas­ku­ga sär­gi - po­ja kin­gi­tus -, tõm­bab jal­ga val­ged sport­li­kud pük­sid ning Nike tos­sud. Tu­me­da­te, vei­di hal­li­se­gus­te juus­te eh­teks seab hõ­be­da­sed päi­ke­se­pril­lid. Kes aitab rõi­vaid va­li­da? Ik­ka Emsu. Te­ma teab täp­selt, mis Ar­vo­le meel­dib.

Aas­taid käis Ar­vo ühes juuk­su­ri­sa­lon­gis, kus tal­le lõi­ga­ti ainult in­se­ne­ri­soen­guid, mil­lel kõr­vaääred puh­tad. Me­hel sai sel­lest vil­land ja ta ot­sis uue juuk­su­ri. Ar­vo pöö­rab kuk­la ja näi­tab väi­ke­se lo­ki­ga sa­ba - te­ma uus stiil. Kord ja puh­tus va­lit­seb Ar­vo juu­res igal pool: vä­li­mu­ses, ko­dus ja tööl.

Vaa­tan meest. Tões­ti, kus on pi­me mees? Ta ju näeb! Oma kä­te ja sü­da­me­ga. 

 Mar­tin Il­ves, Ar­vo mas­saa­ži­õpe­ta­ja

Ar­vo on elu­aeg kä­te­ga tööd tei­nud ning te­ma käed olid sel­le­ga har­ju­nud. Nüüd pidid käed ko­ha­ne­ma teist­moo­di töö­ga. Esi­al­gu olid käed suh­te­li­selt ko­bad, kuid Ar­vol on mee­le­tu töö­jõud.

Ar­vo sai pal­ju in­di­vi­duaal­õpe­tust. Te­gi­me va­hel­du­mi­si mas­saa­ži, mi­na tal­le ja siis te­ma mul­le. Te­ma käe­li­ne tun­ne­tus kas­vas iga päe­va­ga. Kui ta järg­mis­se tun­di tu­li, rää­kis ta ik­ka, mi­tu kor­da ta ko­dus õpi­tut lä­bi oli tei­nud. Ar­vo õp­pis klas­si­ka­list mas­saa­ži ning tai mas­saa­ži, mil­le võt­teid on hea teis­te mas­saa­ži­de­ga kom­bi­nee­ri­da.

Ar­vo oli vä­ga kan­na­ta­ma­tu õpi­la­ne, tah­tis kii­res­ti tu­le­mu­se­ni jõu­da.

Õp­pi­des kü­sis ta ko­gu aeg häs­ti pal­ju. Sel­lel õpe­tu­sel on teist­su­gu­ne lä­he­ne­mi­ne: en­ne kui hak­kad lee­ven­da­ma li­has­pin­geid, tu­leb õp­pi­da mõt­le­ma ning lei­da üles pin­ge­te põh­ju­sed. Õpe­ta­sin te­da eta­pi­ti aas­ta ot­sa.

Ar­vo on tu­gev mees ning teeb vor­mi ­hoid­mi­seks kõ­vas­ti tööd, mas­saazh toe­tab te­da vaim­selt. Ta po­le al­la and­nud, jää­nud ko­ju is­tu­ma ega lask­nud end saa­tu­sel mõ­ju­ta­da, sel­le­pä­rast kir­ju­ta­sin kü­la­lis­te­raa­ma­tus­se, et Ar­vo on oma saa­tu­sest suu­rem.

Nii­su­gust fanatti na­gu Ar­vo on to­re õpe­ta­da. See oli tõe­li­ne õpe­ta­mis­rõõm - elu suu­rim, and­mi­se rõõm.

Väl­ja­võt­teid mass­öör Ar­vo Suur­söö­di kü­la­lis­te­raa­ma­tust:

* Olen saa­nud iga­su­gust mu­di­mist, aga sel­list mit­te.

* Arvolla on kultaiset kädet.

* Soo­jad käed, head mõt­ted, aga mõt­le en­da pea­le ka.

* Tä­na taht­sid mind vist ga­la­kti­kas­se saa­ta.

* Kui mi­nult kü­si­taks, mi­da teeks, kui olek­sin mil­jo­när, vee­dak­sin poo­le oma ajast sel­lel mas­saa­zhi­laual.

* Tu­lin kar­tu­se­ga, ei tead­nud, mis mind ees ootab. Eh­ma­tus oli suur, olin vai­mu­sil­mas et­te ku­ju­ta­nud väi­kest meest, kes peaks va­lu õl­ga­delt võt­ma. Aga uk­sel ootas suur, tu­gev mees, kel­le käed olid soo­jad, peh­med ja õr­nad.

* Tund­sin oma na­hal, et see mees võib ha­ka­ta oma kä­te­ga tei­si ini­me­si tei­seks muut­ma.

* Mi­nu elu esi­me­ne mas­saaž. See oli võr­ra­tu, usun, et olen kõi­ge õige­ma ini­me­se juu­res se­da tun­ne­ta­mas.

* Si­nu pro­fes­sio­naal­sus mass­ööri­na on peh­mu­se, õr­nu­se ja jõu­li­su­se pa­rim kom­bi­nat­sioon, mi­da olen ko­ha­nud.

* Sul­le on an­tud käed, mis kõ­vast ki­vist on või­me­li­sed voo­li­ma.

Ar­vo Suur­sööt teeb mas­saa­zhi Sa­ku uju­las, kir­ja saab end panna val­ve­laua te­le­fo­nil 6 718 029.