Unsplash
Me kohtusime gümnaasiumis, aga hakkasime tihedamalt läbi käima alles ülikoolis. Ehkki erinevatel erialadel, kattusid mõningad meie loengud ja siis oli hea näha tuttavat nägu ja teineteist toetada. Käisime koos ülikooli tutvumispeol ja saime üha lähedasemaks. Naersime veel, et kuidas me võisime need kolm gümnaasiumiaastat raisku lasta, me oleme ju parimad sõbrannad.

Me oleme siiani parimad sõbrannad, möödas on kaheksa aastat lõputute ühiste kogemustega, alates lihtsalt lõunal ja külas käimistest reiside ja pidudeni. Oleme olnud lahutamatud. Aga viimase aasta jooksul tunnen, kuidas oleme hakanud teineteisest eemalduma. Õigemini, mina olen hakanud temast eemalduma ja ma pole päris kindel, et ta ise sellest aru saab.

Meie elud väljaspool sõprust on kulgenud üpris erinevalt. Ta jättis kooli pooleli, et minna tööle perefirmasse, paar aastat tagasi lõppes tal pikk suhe ja kedagi uut ta praeguseks leidnud pole, juhusuhteid ja austajaid on loomulikult olnud küllaga. Ta on väga kaunis naine ja väga ettevõtlik, selle pärast ma isegi imestan, et tal ei ole olnud üht kindlat suhet juba peaaegu kaks aastat. Mina lõpetasin nii bakalaureuse kui magistri ja tutvusin baka viimasel aastal oma abikaasaga, kellega tähistasime alles hiljuti oma esimest pulma-aastapäeva ja ootame esimest last. Viimased paar aastat ongi seega olnud mu elus väga suurte muutuste keerises, aga mu tugiisik on mind alt vedanud ja ma ei taipa miks.

Ma pole kordagi oma õnne kellelegi "näkku määrinud", vaid tahtnud seda jagada. Ja ma ei arva, et mu elu oleks kuidagi kellegi teise omast parem. Olgu, tunnistan, et mulle meeldiks kui ka sõbrannal oleks partner, sest topeltkohtingud oleks nii tore ja väga äge oleks suuri kogemusi elus jagada. Aga ilmselgelt on kõigil oma elutempo ja ausalt öeldes isegi kadestan vahel tema oma, seda vaba, muretut ja sõltumatut kulgemist. Ja mina arvan, et võiksime teineteist ilusti tasakaalustada, aga olen saanud korduvate pettumuste osaliseks.

Kõik algas sellega kui kihlusin. Ta rõõm ei olnud selline nagu oleksin oma parimalt sõbrannalt oodanud, see oli pigem viisakas naeratus, mis pani mind imestama, sest ka tema saab mu mehega hästi läbi ja olime korduvalt naljaga mehele vihjeid teinud ja ka omakeskis pulmade üle arutlenud. Esimene suurem altvedamine oli mu tüdrukuteõhtu. Olin eelnevalt korduvalt ja korduvalt talle kui oma peapruutneitsile (eelistasin teda isegi oma õele... ) rõhutanud, et ei midagi labast, palun. Tahtsin mõnusat aega omna sõbrannadega, näiteks mingil koolitusel või nädalavahetust spaas. Aga sain kogu kupatuse seda, mida ma vihkasin. Kondoomide müümine vanalinnas, tobeda vande andmine tänaval ja isegi meie peo põhijoogid polnud mitte minu lemmikud, vaid asjad, mida ma ise kunagi ise ei jooks. Läksin asjaga kaasa, sest tüdrukuteõhtut saan ma vaid ühe, aga sisimas olin lihtsalt nii-nii pettunud. Kui ääriveeri ja poolnaljaga sõbrannalt uurisin, miks selline suund, ütles ta, et üldsus otsustas. Hiljem kuulsin oma õelt, et nende chat'is oli just tema vanalinna labasused välja käinud ja keegi isegi öelnud, et see ei tundu nagu miski, mida ma teha sooviksin. Tema vastanud siis, et usaldagu nad, et parim sõbranna tunneb pruuti kõige paremini.

Mu pulmapäeval keskendus ta rohkem endaga tegelemisele kui minu abistamisele, samuti oli tema ülesandeks hommikul mu kimp ära tuua. Kuna see jäi tema kodu ja pulmapaiga vahel ka põhimõtteliselt tee peale, ei olnud see ka suur vaev. Ta ilmus kohale ilma kimbuta ja ütles, et tal läks liiga kiireks, sest läks poolel teel tagasi juuksesirgendaja järele. Ilmselgelt olin pahane, mu ema läks kimpu tooma ja sõbranna ütles ninakalt, et kui ma oleksin tema soengu eest ka maksnud, ei peaks ta sirgendaja pärast edasi-tagasi käima. See kommentaar läks mulle nii hinge, sest ta teadis meie pulmaeelarve probleeme. Olime selles niigi kitsendusi tegema pidanud, jätnud ära videograafi ja mitmed muud mõtted, mida tegelikult teostada oleksime soovinud.

Sealt edasi ei ole ma tundnud ühegi enda suurema sündmuse ega kordaminekuga tema tuge, ehkki ise püüan alati temaga arvestada, teda kuulata, aidata, kaasa elada. Kui ta uue kodu sai, aitasin tal kolida ja poole ööni IKEA mööblit kokki panna. Pöörata koos naljaks tema tillukese vannitoa, et mugav ju kui saad potilt lahkumata ka pesumasinat täita. Kui mina abikaasaga koos uue kodu ostsime ja ta seda vaatama tuli, oli esimene kommentaar: "Aa, ma arvasin, et teil on ikka rõdu ka?" Sellele järgnes: "Kas teised korterid siin majas olid suuremad?" Ja nii edasi. Kui lapseootele jäin, hakkasin hooga juurde võtma ja praeguseks olen juurde võtnud tubli hulga kilosid. Tunnen end nii ebakindlalt ja matsakana, aga selle asemel, et mind toetada ja öelda, et küll need kolinal kaovad kui imetan ja kärutan (nii nagu lohutasid mind isegi võõrad naised beebigrupis!), on ta öelnud, et ei tea kas julgebki ise enam last saada kui asi nii käest läheb. Arrgghh, ma tahaks teda vahel lihtsalt... Millegagi visata!

Aga ma ei saa. Sest samal ajal on ta mu parim sõbranna. Meil on endiselt koos tore, ta on endiselt teatud hetkedel minu jaoks siiski olemas. Aga tunnen, et mitte neil määravatel hetkedel... Tunnen, et ta naudib enda upitamist minu arvelt. Alles eelmisel nädalal võrdles ta meie palkasid. Aga ta teeb seda kõike naeratusega ja kui olen püüdnud märku anda, et see mind häirib, teeb ta väga suured imestavad silmad ja lööb lauale ohvrikaardi, et kuidas ma ometi saan uskuda temast midagi sellist. Nagu viimati kui ta postitas meist pildi ja oli enda näo Facetune äpiga siledaks ja hambad valgemaks teinud ja mina nägin seetõttu tema kõrval välja nagu väsinud narts (ta niigi valis pildi enda järgi, mitte sellise, kus me mõlemad enam-vähem kenad oleks... Aga seda on ta alati teinud). Küsisin, miks ta nii tegi ja ta vastas, et ta ei tahtnud minult luba küsimata minu nägu töödelda. Aga ta oleks siis võinud ju küsida? Tema seltskond on muutunud aina väsitavamaks, tema energia aina jahedamaks ja ma ei tea enam, mida teha.