SAA TEADA: mida haute couture tegelikult tähendab?

Sõnapaar haute couture toob silme ette kaunid kleidid ja meisterliku käsitsitöö, kuid mitte iga kaunis ja kvaliteetselt valmistatud kleit ei ole haute couture. Mis teeb kõrgmoest kõrgmoe?

Haute couture tähendabki otsesõnu kõrgmoodi. Haute tähendab prantsuse keeles kõrget, couture aga õmblemist ja käsitööd. Kokku tähistab sõnapaar kõrgeimat võimalikku käsitöötaset: need esemed valmivad alati käsitööna. Liitke parimale käsitööle maailma parimad kangad, rõiva ideaalne, kliendi keha järgi perfektselt paika timmitud istuvus ja silmapaistev disain ning saategi summaks haute couture’i. Siiski, õige haute couture’i tunneb ära teatud tingimuste järgi, mille on kehtestanud kõrgmoeloojate ühing Chambre Syndicale de la Haute Couture. Rea teiste tingimuste kõrval peab haute couture’i looval moemajal olema Pariisis ateljee, kus töötab vähemalt 20 täiskohaga töötajat.

Kõrgmoe ajalugu ulatub 19. sajandisse. Prantsuse keiser Napoleon III soovis 1860. aastatel luua Pariisist keisrile igati väärilise suurlinna. Mis oleks jõukuse demonstreerimiseks parem kui moega uhkeldamine! Juhuslikult armastas ka keisrinna Eugénie moodi – just temast sai haute couture’i esimesi püsitarbijaid. Ühtlasi oli ta võtmetegelane ka Worthi moemaja – esimese kõrgmoodi viljelenud moemaja – tõusus ja õitsengus.

Esimene klient – keisrinna

Moodsa haute couture’i loojaks peetakse Inglismaalt pärit Charles Worthi (1825–1895), kes läks Pariisi moekarjääri tegema. Tema edus mängisid olulist rolli kaks isikut: rikas rootslasest äripartner Otto Gustaf Bobergh, kellega koos avati ühine Worthi ja Boberghi moemaja (hiljem jätkas Worth küll üksinda), ning abikaasa Marie Augustine.

Tema teadis, kui suur on keisrinna Eugénie ja tema õukonna mõju Pariisi moele ja otsustas nad oma abikaasa klientideks saada. Marie viis mõned oma mehe töönäidised Austria suursaadiku naisele printsess Pauline von Metternichile ja loomulikult ei jäänud need Eugéniel märkamata. Õige pea disainiski Worth juba keisrinnale ja kuigi ta tundis, et tolle armastus krinoliini vastu tema loomingulisust veidi ahistab, valmistas ta keisrinnale üha ekstravagantsemaid komplekte.

Ajapikku muutus Worth enesekindlamaks ja lausa dikteerivaks: mitte kliendid ei öelnud talle, mida nad tahavad, vaid tema ise otsustas, mida neile disainida. Worthi moemaja oli esimene, mille õmblejad ei käinud klientide juures kodus, vaid kliendid tulid hoopis moemajja. Seal valiti disain, tehti palju proove ja õmmeldi klientide mõõtude järgi musliinist või linasest kangast proovi- kleit. Alles siis, kui oli saavutatud nii disaini kui ka istuvuse poolest perfektne tulemus, õmmeldi kleit valitud hinnalisest kangast valmis.

Worth oli ka esimene moekunstnik, kes koostas oma haute couture’i kollektsiooni, mille mudelite seast kliendid võisid endale meelepärase valida (see kohandati muidugi kliendi keha järgi ümber).

Maine, mitte raha

Worthi jälgedes astusid aastate jooksul Patou, Poiret, Vionnet, Fortuny, Lanvin, Chanel, Schiaparelli, Balenciaga ja Dior – mõni neist on tänapäeva kõrgmoe alustala. Samuti andsid kunsti arengusse suure panuse 1960. aastatel kõrgmoodi loovatest moemajadest lahkunud noored disainerid, kes uskusid endasse sedavõrd, et panid püsti oma moemajad: Yves Saint Laurent, Pierre Cardin, Emanuel Ungaro. 

Tänapäeval esitlevad moekunstnikud oma kõrgmoekollektsioone kaks korda aastas Pariisis toimuval Haute Couture Fashion Weekil. See on üliprestiižne üritus, millel hoiab pilku peal terve moemaailm. Moemajadele on garanteeritud lai meediakajastus ja kõlapind.

Suuresti just selle nimel tänapäeval kõrgmoodi luuaksegi. Haute couture ei ole moemajade jaoks põhiline sissetulekuallikas. Pigem on tegemist luksusliku taustaga, mis annab mainet. Kõrgmoele pakuvad omajagu konkurentsi ka prêt-à-porter-valmisrõivad, mille tase on tõusnud väga kõrgeks ja küünib mõnikord kangaste kvaliteedi ning disaini ja käsitöömeisterlikkuse poolest kõrgmoele väga lähedale.

Kõrgmoe puhul mängib peale kunsti olulist rolli raha. Maailmas arvatakse olevat umbes 3000 inimest, kes tarbivad kõrgmoodi, ja regulaarselt tarbijaid on neist alla 300. Chaneli moemajal on näiteks aastas alla paarisaja kõrgmoekliendi.

Olenevalt rõivaeseme kangast ja keerukusest varieeruvad hinnad tuhandetest mitmekümne tuhande euroni. Mida nende košmaarsena tunduvate summade eest saab? Kõrgtasemel isikliku teeninduse, unikaalse disaini, rõiva ideaalse istuvuse ja maailma kõige peenemad kangad. Arvestage juurde töötunnid: tõeliselt eksklusiivsele õhtukleidile võib kuluda ka tuhat töötundi.

Moemajad kasutavad tihti praktikantide abi, kes aitavad teha eriti aeganõudvaid töid (loomulikult tasuta!). Sadade käsitsi külge õmmeldud pärlitega kleit peab lavale jõudma.

Allikas: LP