Telepoisist uudistemiljonäriks

Kui Margus Saar (39) hakkas 15 aastat tagasi Eesti Televisioonis saatekava teadustama, ei meeldinud see tema raviarstile sugugi: leukeemiat põdenud inimene hoidku kiirituskahtlusega majast heaga eemale.

Kuidas iseloomustad oma telekarjääri, sest karjäär on see olnud ju kõige klassikalisemal kombel?

Esimesed viis-kuus aastat olin programmi teadustaja: läksin telemaja viiendale korrusele oma putkasse, lugesin seal päeva jooksul ettenähtud tekste ja valmis. Muidugi ma proovisin olla omanäoline: tahtsin vaatajale lähedale jõuda, proovisin tekste improviseerides esitada jne. Aga keegi ei tulnud ega võtnud mind käekõrvale, et “näete, meil on telemajas ka raamatukogu” või “lastesaateid tehakse selles stuudios”. Tegutsesin väga suletud, kuigi väga toredas ringis ja olen hiljem mõelnud, et see võinuks teistmoodi olla. Oleksin ehk saanud parema kiirenduse.
Siis tulid lastesaated ja muu. Praegu on mulle vaieldamatult kõige tähtsam töö olla “Aktuaalse kaamera” saatejuht-toimetaja, muid asju teen selle kõrvalt.

Oled nimetanud ennast “teise ringi teleinimeseks”. Äkki täpsustad?

Nojah, hästi suure kaarega olen jõudnud muude tööde kõrvalt päriselt telesse. Teinud paljusid asju, mitmesuguseid saateid, kuid ega mul ju kaubamärki küljes ole. Võib-olla annab see ka rohkem vabadust? Kõik teavad, et Kersna teeb “Pealtnägijat” ja Välba “Terevisiooni”, aga mida teeb Saar?

Loeb uudiseid. Juhib vahel “Tähelaeva”. Produtseerib lastesaateid. Räägib Vikerraadios.

Näed, kui mitu nägu mul on. Ja sellepärast inimesed ei saagi vahel aru, kes ma siis tegelikult olen. Pärast “Marumüramiksi”, kus me Diana Lorentsiga ilmselt rääkisime ebaloomulikult valju häälega ja hõiskasime kogu aeg, tegin ekraanil viibimises lausa pikema pausi, et keegi üldse saaks hakata mind teistsugusena võtma.

AK iseloomustus kõlab natuke nagu jääaeg: et nalja ei tohi teha ega ebaküpsete avaldustega kellelegi silma või kõrva jääda.

Õhtujuhi tööpakkumistest ma igatahes loobusin päevapealt. Ei saa ju nii, et eelmisel õhtul teed asutuse jõulupidu ja järgmisel päeval intervjueerid sama asutuse juhti “Aktuaalses kaameras”. Minu jaoks võimatu situatsioon.
Niigi on Eesti nii väike, et näiteks ööklubis tantsides satud kõrvuti inimesega, kes päev tagasi on sinu stuudios higistanud. Ja ta imestab, et teie ka siin! Aga mul on ju ka vaba aeg, koguni eraelu...
Sellest olen viimastel aastatel samuti aru saanud, et mingitpidi ma nagu kuuluksin kõigile. Stiilis, et näe, “eile oli veel sõrmus sõrmes, aga täna enam pole”. Ekraanil olija on ikkagi nagu märklaud, sest mida kõike inimesed telerit vaadates parasjagu ei tee: seksist kuni joominguteni ja mudilaste sünnipäevapeost kuni tuliste poliitiliste vaidlusteni välja. Ja teler on kõige selle saatja toanurgas.

Kohuse- ja vastutustunne on üks su loomuomadusi, mida sõbrad üksmeelselt hindavad. Tunnistad ennast selle omamises süüdi?

Ma olen valinud niisuguse töö, kus ma paistan välja ja seda ei saa teha nii-öelda laua alt. Ma olin tööl ka sel päeval, kui sain teada oma isa surmast. Vaatajat see ei huvita ega pea huvitama, et Saarel on kurb tuju.
Minu hea sõber Urmas Liiv luges “Aktuaalse kaamera” uudistes ette sõnumi selle kohta, kuidas hommikuks tema enda kodumaja maani maha põles. Elamu seal ja seal. Ise oli ta kodutuks jäänud, puupaljaks põlenud, aga uudisteekraanil ei saa inimene ometigi rollist välja minna.

Kas Urmas meelitaski sind muult töölt telemajja?

Temaga ühel ajal tollasele diktorite konkursile ma läksin. Ja siis juhtus see klassikaline lugu, et mina sain kutse tulla tööle ja tema mitte. Asjade selline käik pani meie sõpruse tõsiselt proovile. Urmas on üks vähestest, kelle kriitika ja arvamus on mulle tõeliselt tähtsad. Neid inimesi pole rohkem kui käputäis.

Kuidas sa sellisel juhul elasid üle lähedase sõbraga juhtunud raske liiklusõnnetuse? Kuidas üldse keeruliste olukordadega toime tuled?

See oli kohutavalt... nõme aeg. Üldse oli mu elus tollal nii, et ma jooksingi ainult Mustamäe haigla vahet. Ühe, teise ja kolmanda inimese pärast. Verd ega voolikuid ma ei karda, sest mu ema on eluaegne meditsiinitöötaja. Ja tegelikult suudan pea ka hästi selge hoida, ma lähen kriisi ajal vist nagu transsi. Tegutsen robotina, üle- ja läbielamised tulevad hiljem.

Mismoodi on haigus su elu mõjutanud?

Alateadlikult kogu aeg, kuigi viimased mõniteist aastat olen ma ju täiesti terveks tunnistatud. Aga kui sulle koolikaaslased suvevaheajal linnas vastu jalutavad, rõõmsalt tervitades: “Hei, tere Margus! Me kuulsime, et sa pidid ära surema?” Vahel tuleb see mulle ikka meelde.
Ma elasin 13. eluaastast alates leukeemia diagnoosiga ja olin arstide jälgimise all. Ema hakkas mind muidugi hirmsasti poputama: kõik AU-d ja muud imerohud on minu peal ära proovitud, liitrite kaupa. Aga välja ma sellest tõvest sain ja mingeid morbiidseid mõtteid ma enda puhul ka ei tähelda. Seda küll, et kuni viimase ajani pole ma üldse mõelnud oma vanusele. Ja häid asju ei raatsi enam inimestele ütlemata jätta. Püüan ikka öelda, kui vähegi võimalust on.

Millega seoses vanus orbiidile kerkis? Läheneva 40. sünnipäevaga?

Ei, tegelikult ikka koos tütre sünniga poolteist aastat tagasi. Laman vahel põrandal ja Sofi jookseb minust oma purustava energiaga üle. Siis mõtlen, et küsiks temalt midagi ja kohe meenub, et ega ta ju veel eriti aru saa... Või vastupidi, et äkki just saab, aga ei viitsi vastata? Tahaks ikka tasemel olla.

Liiga vara sa just järeltulija peale mõtlema ei hakanud...

Kes seda teab... Tähtis on ka leida see inimene, kellega sa tahad ühist vastutust jagada. Peab tekkima veendumus, et just üks inimene on see õige. Midagi peab olema koos läbi elatud, kogetud. Ja Grete, Sofia Margareti ema on naine, kelle puhul ma ei kahelnud. Eks mu elus on ka tagasilööke olnud, aga Sofi on igatahes väga oodatud ning lõpuni armastatud laps. Sõpruse ja armastuse märk, kui soovid.

Mida lapse sünd ülejäänud perele tähendas?

Suguvõsa jaoks on Sofi nagu teine noorus. Meie emapuu on vanaema, kes on niisama vana kui Eesti Vabariik. Ja siis tema kolm tütart: minu ema ja kaks tädi. Ja ma ei häbene üldse tunnistada – kuigi see tänapäeval pole vist väga moes –, et mulle meeldib suhelda oma suguvõsaga. Näiteks vaadata pealt, kuidas ema ja õde pannkooke küpsetavad. Selline kodusoe tegevus aitab mul faile puhastada.

Millest puhastada?

Infohulgast, mis näiteks AK-päevadel tuleb läbi töötada ja mida on nii palju, et ühel hetkel hakkab see lihtsalt kuhjuma. Teksti- ja faktimass, mis pidevalt uudiseid lugedes silme eest ja peast läbi käib, on meeletu. Siis tekibki soov raadio- ja telemajast mõnda aega eemal olla, et pea saaks puhata.

Mis on kõige parem asi, mis sinuga viimasel ajal on juhtunud? Enne Sofiat?

“Buratino” sari Eesti Televisioonis. Kui ikka andekate inimestega koos saad lahedat asja teha – see on maksimum. Vahel mõtlen, et oleksin pidanud selle sarja tegemise ajal rohkem ära tundma, kui väga see mulle meeldib ja kui õnnelikuks see mind teeb.