Foto: Anton Hmelintski
Gita Siimpoeg on noor Eesti Kunstiakadeemia tekstiilidisaini tudeng, kes esitleb täna Tallinn Fashion Weekil oma esimest kollektsiooni “Don’t Call Me Baby”.

Moe loomiseni olen jõudnud tänu tekstiilidisaini õpingutele. Teismelisena olin kindel, et lähen filmi õppima. Võisin üksi kogu aeg kaameraga ringi jalutada. Ühel hetkel aga tundus, et nende pisikeste filmikestega ei anna ilmselt maailma vallutada. Seejärel liikus mõte graafilise disainini, ent sisetunne ütles, et see pole päris see. Katsetel käisin, aga napilt jäin kursuselt välja. Kool andis võimaluse teine ala valida. Kui ma kohe päris täpselt ei teadnud, miks tekstiilidisaini valisin, siis tänaseks on see selge.

Moepisik on minus kaua elanud, ent seda on teised tegevused varjutanud. Väiksena nägin, kuidas ema mu nukkudele kleite ja sussikesi heegeldas. Ja kui kitsad teksad moodi tulid, siis õmblesin kõik oma altlaienevad teksad säärest nii kitsaks, et need vaevu jalga mahtusid.

Loomeprotsess ja inimesed teevad mu töö põnevaks. Selles tööd on nii palju tahke.
Saan teha kõike alates kangavalikust kuni õige modelli leidmiseni. Mulle meeldib näha, kuidas inspiratsiooni kogumine, sketšimine, värvide ja tekstiilide kokku sobitamine võtab füüsilise vormi.
Mu töö on samaaegselt loominguline ja äriline. See sobib mu loomusega. Mul on võimalus teha asju nii nagu õigeks pean ning inimesed saavad valida, kas neile meeldib see või mitte.

Tallinn Fashion Week jõudis minuni nii, et uurisin esmalt, kuidas seal üldse osaleda saab. Konkursi selleks polnud avalikult välja kuulutatud. Vahetasin mõne e-kirja TFW peakorraldaja Anu Kikasega ja sain teada, et portfoolio ja kollektsiooni idee edastamine võib tagada mulle pääsu sellele olulisele moeüritusele.

Esimene kollektsioon on inspireeritud Madison Avenue loost “Don’t Call me Baby” ja vanaemast, kes oma ajal käsitsi rüiutehnikas vaipu ja patju valmistas. Toon selle tehnika rõivastusse ja kasutan uutmoodi. Muusikavideost noppisin aga värvikombinatsioone ning singli kaanelt kasutan vanaroosat tooni. Kollektsiooni kirjeldavad 90ndad, massiivsed kasukad, post-internet ning siidi-villa kooslus.

Mood on esteetiline, mänguline ja viimse detailini läbimõeldud eneseväljendusviis. Mu lemmikriietuseks on õlapealtega kleit ja valge T-särk selle all. Kellele ei meeldiks kleiti kanda ja end seejuures mugavalt tunda?

Minu tugevuseks on kange iseloom, julgus riskida ja katsetada uusi asju. Kasvõi see, et kasutan tehnikat, millega on algupäraselt vaipu valmistatud. Soovitud tulemuseni jõdmiseks pidin lugematuid kordi katsetama.

Minu nõrkuseks on hirm ebaõnnestumise ees. Küll aga proovin seda hirmu toita nii vähe kui võimalik.

Edu võtmeks on vast moevaldkonnas töötades see, kui inimene jääb iseendaks. Oluline on silma paista millegi uuega, ent samal ajal tuttavaga. Moega on nagu muusikažanritegagi, uue stiiliga on pea võimatu välja tulla, kuid olemasolevate kombineerimine võib eduni viia. Ja suurelt unistamine!

Tulevikus näen end inimesena, kelle jaoks töö ei ole töö.