Meil polnud õigustust, nagu ei leiaks me laste kõrvalt teineteise jaoks aega. See aeg oli juba ära kui tütred olid pisikesed, aga nüüd olid nad juba tublid koolitüdrukud, kes õppisid iseseisvalt, veetsid nädalavahetusi sõprade ja oma nõbude juures. Meil oleks olnud aega kohtingule minna, isegi kahekesi reisida, aga me lihtsalt ei tahtnud seda enam teha ja kaugenesime teineteisest iga päevaga üha enam. Kui valus oli see arusaamine, et me ei vestle enam mitte selle pärast, et me ei saaks selleks mahti, vaid kuna meil pole selleks enam isegi huvi.