Erakogu
2019. aasta juuksetrendid ulatuvad hallidest juustest mikropatsikeste ja värviliste juusteotsteni. Kuid milline oli soengumood kümneid aastid tagasi? Mida naised siis oma juustega tegid? Meenutame kõik üheskoos!

Igapäevaselt internetis surfates jäävad silma järjest uuemad ja uuemad soengumoed - tänapäeval oleme harjunud nägema, kuidas mujal maailmas juukseid sätitakse ja 21. sajandi infokülluses on see meie jaoks normaalne. Kuid milliseid soenguid kandsid meie emad, vanaemad ja vanavanaemad?

1950ndad - soengumoodi tuleb kõik, mis on ebaloomulik

Populaarsust koguvad blondeeritud juuksed ja rullisoengud. Levib üleüldine mure keemilistest protsessidest tekkinud juustekahjustuste osas, sest kasutati nuuskpiiritust, lupja, soodat ja „juuste taastajana“ tuntud seatinasulfaati, mille tõttu esines ka mürgistuste tunnuseid (peavalu, isutust, verevaesust).

Juukseid pesti kord nädalas kuuma vee ja seebiga ning kindlasti mitte šampooniga (eriti kahjulikuks peeti tõrvašampooni). Õnnetus seisus olid need, kes omasid kas liiga kuivi või rasuseid juukseid, kuna sel juhul tuli juukseid maksimaalselt paaril korral kuus pesta. Liiga tiheda pesu korral oli kuivade juuste puhul ohuks kõõma suurem levik ja rasuste juuste puhul rasunäärmete eriti aktiivne tegevus. Rasuse peanaha puhul kasutati rasunäärmete töö aeglustamiseks eetri ja piirituse segu, mida vatitampooniga peanahale kanti. Kuid kuna tegemist on süttimisohtlike ainetega, oli tegevus iseäranis ohtlik.

Eesti naiste moepiibliks saab alates 1958. aastast ajakiri „Siluett“, mis jääb läbi aastate kujundama erinevate põlvkondade moeteadlikkust.

1960ndad - mida tupeeritum ja täidetum soeng, seda parem

Ükski endast lugupidav daam ei saanud läbi ilma tupeerkammi ja erinevate juuksetäidisteta – olgu selleks šinjoon või konservikarp. Läänes olid sellised suured täidetud soengud tuntud kui „mesilastarud“ ja „bufoonid“ ning neid armastati kanda nii kinniselt kui lahtiselt. Tugevalt tupeeritud soengute võidukäik kestis kuni 1960ndate keskpaigani, edaspidi levisid lõikustes lihtsamad ning siledamad jooned. Võidukäiku tegi Vidal Sassooni viie punkti lõikus, mis rõhutas naiste kaunist kukalt ja andis pealael olevatele juustele mõnusa kohevuse. Oma hilisema saabumise tõttu jäi see Nõukogude liidu naiste seas aastatepikkuseks trendiks.

Nõukogude võimule jäid pidevalt ette ebaloomulikud juuksevärvid ja paljusid tütarlapsi karistati koolis selle eest, kui nad ilmusid tundidesse Orto kulmuvärviga värvitud sinakasmustjate juustega. Populaarsed juuksetoonijad olid ka tint, templivärv ja lahjendatud vesinikülihapend (blondeerimiseks).

Iga soengu aluseks olid endiselt keemilised lokid, mille puhul tuli juuksuritele appi veega lahjendatud hele õlu. Kindlasti pidi see olema hele õlu, sest tume või kange õlu muutis juuksed liialt kõvaks. Lokkide ideaalseks püsimisajaks peeti 3-4 kuud, kuid üsna pea selgus, et kanged vedelikud tegid juustele suure karuteene ning edaspidi tuli nii mõnelgi naisel hakata juukseid taas elule turgutama.

Keemilisest lokist vatti saanud juuste hooldamiseks oli spetsiaalne toode nimega Effekt. Üsna pea selgusid ka selle negatiivsed mõjud, muuhulgas põhjustas toode näiteks silmapõletikku. Hõredakiharaliste seas oli populaarne ka leiva kasutamine, kuid selle kõrval aitas juukseid pehmendada ka riitsinusõlikreem Priima ja punase pipra tinktuur. Ilmusid esimesed korralikud Orto šampoonid - sinine oli rasustele, punane normaalsetele ja kuivadele juustele. Palsamist võis küll veel unistada, kuid alternatiivse tootena tõi Orto välja läikeaine (boorhappe), mis vajas vees lahustamist. Klassikaliste läikeainetena olid kasutusel muna ja äädikavesi.

1970ndad ja "mikrispoeng"


Nõukogude eesti naiste seas oli endiselt esirinnas sassoonlõikus, mida täiendati moodsa rullfööniga koolutamise abil. Viimane lihv anti Flora fikseerimisvedeliku Flo-Riga. Ka rullisoeng polnud kusagile kadunud. Ilmselt polnud nii mõnelgi naisterahval veel juuksed eelmise kümnendi tugevast keemilisest töötlemisest taastunud. Uus kümnend ulatas neile oma abikäe - mängu tulid parukad! Ka õnnistatud juuksepahmakaga naisterahvaste seas oli levinud komme oma kiharad ära lõigata, ning lasta neist veelgi suurejoonelisem parukas teha, mida hiljem kanda.

Läbi 1970ndate kogus populaarsust Aafrikast inspireeritud „mikker" ehk mikrofonisoeng, mis mujal maailmas lõi laineid juba 1960ndate lõpus. Selle tegemiseks oli mitmeid võimalusi. Kellel juuksed kannatasid, siis tehti väga peenikesi keemilisi lokke või lasti kellelgi tihti juuksed pisikestesse patsidesse punuda ning siis lakiga fikseerida.

Kümnendi lõpus saabus mitmeid uusi ja põnevaid soengutrende. Üheks neist oli ümber pea lõdvana punutud pats. Kaduma hakkas ka tukk ning moodne oli laup vabaks jätta, kuid sealjuures vallatute lahtiste lainetega ehtida. Värvimise poole pealt lisas juustele efekti üks moodne triibuline salk. 1970ndate viimastel aastatel jõuavad siiamaile ka punk ning sealt armastatud mohikaanlaste kukeharju meenutavad ekstravagantsed soengud.

ÜLESKUTSE!

Milliseid uhkeid soenguid oled ise kandnud? Või on Sul või Sinu emal-vanaemal juuksetarkusi, mida soovid ka teistega jagada? Milliseid soneguid on nemad eelistanud? Saada soengute fotod koos kirjeldusega aadressil annestiil@annestiil.ee.

Valitud fotod avaldame Anne & Stiili veebis ja sotsiaalmeedias. Kõikide üleskutsele vastanute seas loosime välja juuksehoolduskomplekti Amikalt. Loosi lähevad Soulfood toitev juuksemask (28.-), Normcore tasakaalustav šampoon ja palsam (mõlemad 19.-) ning Blockade kuumakaitseseerum (30.30) Ootame fotosid 15. märtsini.