Autor: anonüümne (isik on toimetusele teada) | Illustratsioonid: Shutterstock Mari-Liis Helvik
Mul oli nii külm ja piinlik. Tundsin reite all jääkülma põrandat, kui ta mind mööda trepikoda lohistas.

Ta hoidis mind mõlemast rand­mest ja sain tema haardes vaid väänel­da. Tabasin end mõttelt, et jumala eest ükski naaber samal ajal oma korteriuksest välja ei tuleks… Kuigi tegelikult vist just taht­sin, et keegi tuleks. Näeks, mis toimub. Kutsuks talle politsei. Ma ei tea, miks ma seda ise ei teinud.

See oli üks meie tülide arvukatest vägivallatsemistest. Seekord hakkasin aga tõeliselt kartma – mis siis, kui ta jätabki mu välja? Kuhu ma öösärgiväel lähen? Pärast seda ööd hakka­sin teda põlgama, vihkama, ma ei tahtnud temaga enam ühes voodis magada.

Illustratsioon: Shutterstock


Meie suhe sai alguse kaheksa aastat tagasi – mina olin 29, tema 38. Tutvusime ühes jututoas, kolm nädalat pärast esimest deiti kolisime kokku ja elasime koos viis aastat. Kolm aastat tahtsin temaga koos elada, kaks viimast hakkasin üha rohkem kahtlema meie suhtes, temas ja järjest enam ka endas.

Teadsin algusest peale, et tal on probleeme alkoholiga. Vahelduva eduga tunnistas ta oma sõltuvust, otsisime koos abi, olin talle igakülgselt toeks. Siis tulid jälle tuuriperioodid… Mõnikord kaasnesid sellega ka teised naised. Tuuritamisele järgnes aga taas pisarsilmi põlvili vabandust palumine ja väited, et ta on vaimselt haige. Vajab abi. Alkoholism on salakaval psühholoogiline probleem, millest on väga raske välja tulla. Ongi, see vajab meest, kes otsustab sellest välja tulla. Seda otsust ta ei teinud…

Kainetel perioodidel oli ta parim inimene maailmas, keda ma austasin, armastasin. Ka teised armastasid, tal oli suur sõpruskond, hea töökoht. Naljasoon, mis klappis minu omaga. Alkoholiprobleemist teadsid vaid tema lähedased: õde, ema, vanaema, vanaisa. Paar lähemat sõpra. Nende pered. Mäletan, kord küsis üks tema sõpradest, miks ma selle mehega koos olen. Ma väärivat ikka palju paremat. Vastasin, et armastan teda.

 Illustratsioon: Shutterstock


Ma ei oleks kunagi arvanud, et ta mu vastu käe tõstab, mulle füüsiliselt haiget teeb, kallale tuleb. Aga ta tuli, mitmeid kordi. Ükskord väänas mu käed selja taha ja pigistas käsi­varsi nii tugevalt, et kartsin, et ta sõrmed pigistavad mu käed pooleks. Ta muljus mitmeid kordi mu kaela (nüüd julgen ka otse öelda – jah, kägistas mind!), kord tundus, et õhk saabki nüüd päriselt otsa.

Ja ma ei oleks ka seda kunagi arvanud, et võin ise kellelegi füüsiliselt kallale minna. Enesekaitseks, kuid siiski. Kui ta mulle ühe varasema tüli käigus taas kallale tuli, mind pigistas ja muljus, sattusin raevu – mis mõttes sa julged minu vastu kätt tõsta?! Sööstsin talle kallale, lõin nii, et ta kehal olid sinikad, mille tõttu ähvardas ta järgmisel päeval politseisse minna. Mine, ütlesin. Või kutsu kohale. Või läheksime siis juba koos? Mul on ka nii mõnedki vägivalla­märgid pluusi all, mida võiksin näidata. Selgitaksin meeleldi, kuidas need tekkisid. Tüli lahtus ootamatult kiiresti – samal õhtul ootas mind kodus sületäis roose ja spaapakett. Meil on vaja leppida, arvas ta.

Üsna pea sõitsimegi Saare­maale, aga minu peas oli midagi muutunud. Ei, ma ei olnud siis veel mahajätmiseks piisavalt valmis, ei julgenud endale tõde tunnistada… Tahtsin teada, miks temaga koos olen. Miks luban endaga niimoodi teha? Lapsi meil ei olnud, ühist pangalaenu samuti, meid ei sidunud peale tunnete midagi. Mul oli ka oma korter, tõsi, välja üüritud. Aga oleksin saanud sinna esimesel võimalusel tagasi kolida. Miks ma kannatan, juba kuid? Kas armastus ongi selline… et on head, aga on ka halba? Tundsin end ka tema vastu käe tõstmises süüdi – nüüd olen ka mina siis vägivaldne?! Ma ei ole ju tegelikult üldse selline inimene? Palju küsimusi, mille peale mõeldes sattusin segadusse.

Mu lähedased sõbrannad teadsid tema alkoprobleemist, kuid tema vägivaldsest poolest ei julgenud ma kellelegi midagi rääkida. Ma ei tea, miks, aga MINUL oli piinlik tunnistada, milliseks me suhe on muutunud.

Broneerisin aja psühholoogi juurde ja tegelikult pean seda esimest seanssi väga oluliseks. Kui hea oli rääkida kellegi võõraga. Kirjeldada talle mürgist suhet, mürglit, mis meil viimasel ajal olnud oli. Avada end nii, nagu ma polnud julgenud veel kellegi ees teha.

Kui olin hakanud kirjeldama, kuidas meie argipäev välja näeb, kui tal parasjagu jooma­tuurid peal on, katkestas psühholoog mind ootamatult. Oli palav maipäev ja emot­sioonidest ülesköetuna olin poole jutu peal jaki seljast võtnud… Istusin ta vastas varrukateta topi väel. Ta nägi mu käsi. Lillasid ja juba paranevaid rohekaid-kollakaid verevalumeid. Ta küsis, kas need tegi tema. Noogutasin. Järgmine küsimus – kuidas ja millal ta neid teeb?

Esimest korda oli siis, kui tulin asutuse jõulupeolt koju ja ta mind purjuspäi ootas, küsi­des, miks ma teda kaasa ei võtnud. Seepärast, et… olid ju deliiriumis! Vaidluse paisu­misel tüliks püüdis ta mind kägistada.

Ja siis, kui eksnaine talle romantilise sõnumiga SMSi saatis – kuna telefon laadis köögilaual, nägin, kui selle ekraanile sõnum ilmus. Mees süüdistas mind tema järel nuhkimises ja tõukas mind nii tugevalt laua juurest eemale, et kukkusin külili. Külg ja küünarnukk olid vähemalt nädala sinised…

Ma rääkisin ja rääkisin ja rääkisin. Kirjeldasin ka korda, kui ma ei tahtnud tema kõrvale voodisse heita ja ta mu diivanilt kaasa haaras, ähvardades uksest õue visata. Neid kordi oli veel.

Milleks sulle seda suhet vaja on? Mida see sulle annab, mis muudab teie kahe suhte eriliseks, enneolematuks? Miks oled just tema endale lähedale lubanud? Psühholoogi küsi­mused kõlasid mõruna, teadsin ju sisimas kõiki vastuseid… Võitlesin enda ja pisaratega. Teadsin juba mõnda aega, et mulle ei olegi seda suhet vaja. Et valu tegemisega ei väljen­data romantilisi tundeid. Et tegelikult juba mõnda aega kardan teda.

Mõeldud, tehtud


Paari nädala pärast oli mul sünnipäev ja olin otsustanud endale kingituse teha. Teadsin, et ta on sel juunihommikul komandeeringus. Olin tööl öelnud, et võtan sünnipäeva puhul vaba päeva. Hakkasin hommikul pihta, korjasin korteris kõik oma asjad kokku ja kutsusin sõbranna appi kohvreid-kaste pakkima. See oli valus ja pisaraterohke, aga pean seda siiani üheks oma elu parimaks sünnipäevaks.

Muidugi üritas ta minuga hiljem igat moodi ühendust saada, aga vältisin teda ise ja palusin ka kõiki ühiseid sõpru, et nad talle minu kohta midagi ei räägiks.

Viisime asjad sõbranna poole, samal päeval teavitasin üürilist, et ta peab kuu pärast välja kolima. Ööbisin kuu aega sõbranna elutoas. Nutsin tihti. Psühholoogi abiga sain iga nädalaga tugevamaks, muutusin endas kindlamaks.

Olin oma kogemust nõus kirja panema vaid ühel tingimusel – ehk on sellest kellelegi abi. Võib-olla tunneb veel keegi, et löömine (ehkki õigem on öelda “lömastamine”, “muljumine”, “tõukamine”, kuna otseselt kolki ta mulle ei ole andnud) on normaalse suhte osa. Ei ole! Ei tohi olla! Kes lööb, EI armasta.

Jagatud mure on pool muret. Helista tugikeskusesse, mine psühholoogi juurde, pöördu politsei poole, kiirabisse. Helista sõbrale, sõbrannale, emale – ja julge rääkida! Anna sinu vastu toime pandud kuritööst teistele teada. Küll sa ka reaalse elu millalgi klappima saad. See on alati võimalik. Kuula (ja austa) ennast rohkem kui seda siga.


Helista!