„Vali inimesi oma ellu, nagu valiksid ehteid riietuse juurde.“ Õnneliku elu kolm saladust, mida Birk Rohelend õpetaks oma emale

„Huuled tuleb alati punaseks värvida, sest iial ei tea, millal eluarmastus vastu tuleb,“ ütles ema kord tädile öösel kell kaks, kui nad olid lõpetanud nõudepesu pärast meeleolukat koosviibimist ja tädi imestas, miks ema sellisel hilisel tunnil enne kojuminekut veel huulepulgaga mässab.

Minu psühhiaatrist ema oli daam. Alati maitsekalt riides, elegantne, viisakas, juuksed soengusse sätitud. Mäletan tema harukordset võimet jääda igas olukorras rahulikuks – küllap andis keerukas töö sellesse oma panuse. Meie peres ei küsitud kunagi, kas ema peaks töötama, sest abivajajad otsa ei saanud. Aeg emaga oli luksus, sest emal olid tavalised tööpäevad, kaheksani kestvad tööpäevad ja öövalved. Aastal, mil mina sündisin, sai ema juba nelikümmend. Me ei müranud ega mänginud, töö võttis oma, ema tervis oli habras ja läbi põetud vähk kummitas kusagil silmapiiril.

Vestlused emaga muutusid alates teismelise-east mu elu parimaks osaks. Alles aastaid hiljem sain aru, et ma justkui kasvasin teraapias: ema kuulas, mina rääkisin. Teraapias ei olnud käske ega keeldusid, olid küsimused. „Mida sa arvad, et sa võiksid selles olukorras teisiti teha? Kuidas sa seda lahendaksid?“ uuris minu ema, samal ajal kui teiste emad teatasid, et naabrilaps tegi vea või vastupidi, käskisid andeks paluda. Mina õppisin ennast väljendama ja mitte kartma oma mõtteid. Rääkida oli nii põnev, et alles siis, kui ema enam ei olnud, sain aru, kui vähe ma teda tundsin. Ema suri, kui olin 28aastane. Ta oli õnnelik tööl, aga mitte kodus.