Süümepiinad nädalase töölt eemal viibimise pärast: kardan, et mind ei võeta enam tõsiselt

Kristin (33) on puhkuse kuupäevade kinnitamist viimased kuu aega edasi lükanud. Kiri on valmis kirjutatud ja ootab ülemusele ärasaatmist. Muide lennupiletid on ostetud ja reis Arkansasesse planeeritud. Ta teab, et ülemus lubaks tal küsimusi esitamata puhkusele minna, aga sellegipoolest tõmbub ta iga kord lukku, kui mõtleb sellest teada andmisele.

Õel hääl tekitab süümepiinu, et kas ta tõesti kavatseb töölt olla terve nädala? Miks ta arvab, et tal selleks üldse õigus on? Automaatselt hakkab Kristin korrutama, et ta pole perekonda seitse aastat näinud ning läheb vanaema hauale, mitte lõbutsema. Sellisele argumendile ju keegi vastu ei vaidleks. Huvitav on see, et miks naine üldse arvab, et peab oma puhkuse sisu kellelegi selgitama või põhjendama? „Mul on vaja, et mu töökaaslased ei arvaks, et olen niisama Arkansases mingit lõbusõitu tegemas.“

Kas tunned end ära ja tead täpselt seda rinnus pitsitavat tunnet, kui mõtled selle peale, et tahaksid ühe päeva töölt ära küsida? Kas oled mõelnud reisi ärajätmise peale, sest lähenev tähtaeg ei anna kuklas rahu? Kui võrkkiiges kiikudes mõtled ennekõike oma kirjakasti sisule, siis oled ilmselgelt kogenud puhkusestressi.