Peamised piiririkkujad on lähedased: sõbrannad, kes kritiseerivad, ja ülemused, kes eeldavad lisakohustusi ka nädalavahetuseti

Kahekümnendates eluaastates mõtlesin välja enda meelest vaimuka kalambuuri: „Milleks mulle piirid, kui on olemas piiritus!“ Kuigi tegu oli vaid sõnamänguga, hakkan alles nüüd, viisteist aastat hiljem aru saama, milleks piire vaja on.

Nii mul kui ka kõigil teistel. Eriti naistel, aga ka lastel, meestel, vanematel, ja seda nii lähedaste kui ka võõrastega. Oskus piire kehtestada aitab elukvaliteeti tõsta igas valdkonnas – see ei taga mitte ainult vaimset heaolu, vaid peegeldub meie füüsilises tervises, suhetes, aga ka tööelus, finantsides ja harjumustes.

Sõnapaar „piiride kehtestamine“ kõlas mulle alati väga radikaalselt, agressiivselt. See tundus nõudlik ja ainult ekstreemseteks olukordadeks. Kujutasin ette, kuidas seisan jalad harkis, käed puusas ja hakkan õiglust jalule seadma. Kuidas? Vist nii, et kõva häälega teatan, et see on minu piir ja siit sa üle ei astu! Näiteks juhul, kui keegi on vaimselt vägivaldne?