KRISTIINA BLOGI | Lasteaiahommikute pöörane võidujooks. "Mulle tundub, et olen lapsi lasteaeda viies ainuke sättimata ema"

Käes on kuldne sügis ning lasteaiad-koolid toimetavad täisvõimsusel. Juba üle kuu aja on ka meie peres nüüd kaks lasteaialast, kes peavad (peaaegu) igapäevaselt õigeks ajaks kohale jõudma. Lasteaed asub meie kodust umbes 500 meetri kaugusel, aga mõnikord tundub, et teekond sinna kestab terve igaviku.

Oma lapsepõlvest mäletan, et lasteaeda läksime alati jala, kuigi tookordne vahemaa oli pea poole pikem. Mulle lasteaias ei meeldinud ning üritasin sinna minekule igati vastu punnida, aga õnnestus see muidugi harva.

Ühel varahommikul, kui koos vanaemaga, kes tol ajal veel meiega koos elas, kodust startisime, võttis meid õues vastu korralik lumetorm. Pimedus ja kõle tuul koos näkku pritsiva lumega oli niivõrd ebameeldiv, et jäin lihtsalt seisma ja keeldusin edasi minemast. Minu lapseajule tundus uskumatu, et mind sellise ilmaga õue aetakse ja jala kõndima sunnitakse.

Meie lasteaiahommikud on mõnikord samuti ebameeldivad, aga väga harva ilmastiku pärast. Mida soojem on ilm ja mida vähem kihte tuleb lastele selga ajada, seda lihtsam. Ärkame tavaliselt pool tundi enne seda, kui tuleks kodust välja astuda, ning selle aja jooksul tuleks ära teha vaid kõige elementaarsemad hügieenitoimingud ning ennast riide saada. Väga tihti jääme siiski ajapuudusesse ja viimased minutid kodus mööduvad närvilise „ruttu-ruttu!“ saatel. Loomulikult võiks varem ärgata