KRISTIINA BLOGI | Ühegi lapse elus ei peaks olema muret selle üle, kas ta pea kohal lendav lennuk on ehk sõjalennuk

Viimased paar aastat on möödunud liikudes kriisist kriisi, lastes korduvalt arvata, et enam hullemaks minna ei saa, kuni juhtub midagi veel kujuteldamatut. On ette tulnud hetki, kus mu mure oma laste turvalise tuleviku pärast muutub lausa väljakannatamatuks.

Täna, kolm ja pool aastat pärast eriolukorra kehtestamist Eestis, võib tollane koroonapaanika tunduda tagantjärele lausa naljakas või alusetu, aga mäletan selgelt, kui vähe oli teada, mis haigusega on tegu ning pandeemia ülemaailmsus mõjus lausa apokalüptiliselt. Esialgu välja kuulutatud tõde, et lapsed ei haigestu, pani mind emana kergemalt hingama, kuigi hiljem see siiski muutus (nagu ka paljud teised tõed).

Kui noorem laps oli viiekuune, algas täiemahuline sõda Ukrainas. Ausalt öeldes lõi see kogu minu maailmatunnetuse upakile. Esimesed sõjapäevad möödusid kui unes. Tuli ette, et istusin, imik süles, põrandal ja vaatasin nuttes suurest aknast välja, kartes iga hetk näha väiksel külavaheteel lähenevat tankirodu. Kõik tundus nii mõttetu. Miks hakata üldse saunamaja ehitama, kui see niikuinii varsti puruks pekstakse? Miks istutada maja ette lilli, kui neid keegi kastma ei hakka?

Pärast esimese šoki möödumist