Jahmunud ema: olin lapse pärast mures ja rääkisin õpetajaga. Kardan, et tema vastuoluline soovitus võib veel rohkem probleeme tekitada

Olen juba pikemat aega tajunud, et mu 11aastase pojaga on midagi korrast ära. Otsustasin lõpuks rääkida tema klassijuhatajaga, et uurida, kas ka tema on midagi märganud. Tuli välja, et oligi. Ja tema lahendus probleemile tekitab minus omakorda küsimuse, kas me ei aja ehk niiviisi asju veel hullemaks?

Eelmisel aastal leidis ta endale klassist uue sõbra, kellega said neist ruttu sukk ja saabas. Koos jalutasid kooli, koos mängisid vahetundides, istusid kõrvuti ja jalutasid ka koos koju tagasi ja käisid tihti üksteisel külas. Umbes kuu aega tagasi märkasin, et sõpra pole meil ammu näha olnud ja laps läheb nüüd ka üksi kooli.

Kui kaks nädalat tagasi hakkas poeg igal õhtul rääkima, et pea valutab või kõht valutab ja kordama seda ka hommikuti, läks asi mu jaoks imelikuks. Esimesed paar päeva hoidsin silma peal, sest viirusteaeg on ju käimas ja kunagi ei tea. Kui sai selgeks, et haigeks jäämas ta ilmselt pole, koitis mulle, et järelikult ei taha ta lihtsalt kooli minna.

Pannes üks ja üks kokku, otsustasingi, et ehk on parem uurida klassijuhatajalt. Lootsin väga, et ta ütleb mulle, et ma reageerin üle ja tegelikult on kõik hästi. Paraku ütles klassijuhataja hoopis seda, et nad on kolleegidega märganud