Teater Vanemuise baleriin Maria Engel raskest vigastusest: olukord tekkis eikusagilt. Olin šokis ja nutsin kaks päeva jutti

Kui sünges muinasloos keereldi tintja öö tugevas varjus, siis baleriin Maria Engel tantsib koidust ehani, sulnilt kui udu, päkad siidpaeltega varvaskingades. Tema nõiutud metsaks on Vanemuise lava ja teenäitajaks põueleek, mille põlemist ei suuda lämmatada isegi keeruline jalavigastus. „Me saame kõik, mis meile on ette nähtud,“ usub ta.

Justnagu tellitult tervitab mind ülikoolilinna jõudes üleelusuurune plakat Mariast, Vanemuise esisolistist, kes seisab kui nukk mõnest hõbehäälsest mängutoosist ühe Tartu kaubanduskeskuse plakatil.

Kui intervjuud kokku leppisime, andis Maria märku, et tema plaanid on otseses mõttes läbi lõiganud ootamatu operatsioon – võiksime vestelda pärast seda. Ma ei tihka küsida, mis juhtus. Otsustan oodata, kuni näeme silmast silma.