Tedremarana juur aitab kõhutõve, südamevalu ja naba paigast ära venitamise korral
(1)Toreda nimega ravimtaime tedremarana tinktuur aitavat rahvapärimuse järgi saja haiguse vastu. Peipsi vanausulised valmistasid selle taime risoomist tervendavat napsu kalganovkat.
Jõulude ajal helistas mulle hea sõber, kes rääkis, et sai kingiks pudelikese tedremarana tinktuuri, ja küsis, mida sellega nüüd teha. Ega osanudki muud kosta, kui et see on kõige parem äravenitatud naba rohi.
Mäletan, et minu noorusajal olid välja töötatud kindlad normatiivid, kui palju kilosid võis naine või mees üle rinna tõsta. Naistel oli see vist 50 kilo, aga vaevalt tänapäeval ongi eriti palju naisi, kes sellega hakkama saaksid. Ent lastelegi loeti alalõpmata sõnad peale, kui upitasid veeämbrit kuhugi või püüdsid teistega võrdselt heina hobuvankrisse hanguda. Mäletan isegi üht sellist korda, kui pärast kõht valutas ja ajas oksele. Sellise häda puhul aitavatki kõige paremini tedremarana juurikate tinktuur.
„Tedremaran. Selle taimlille juured otsiti, pandi viina sisse ligunema ja tarvitadi sisemise valu vastu. Teda kutsuti ka 9 mehe jõud, sest ta olla paljude haiguste parandaja.“
Võnnu kihelkond, Kastre-Peravald, Anna Kirsipuu (1938)
Neli kroonlehte
Tedremaran on kummaline taim. Tema suguseltsilisi maranaid teame kõige rohkem tänava haljastusest – pisikesed kollaste õitega põõsad, mida kõikjale istutatakse. Tõsi, nüüd on ka valgete, roosade ja oranžide õitega sorte. Tedremaran ongi nagu sellesama maranapõõsa oksake, aga hästi pisike ja erinevalt teistest maranatest nelja kroonlehega. Miks neid kroonlehti on ühel roosõielisel äkki neli, ei oska keegi seletada – lihtsalt on. Temaga sarnased ravimtaimed, kuid viie kroonlehega, on hanijalg ja hõbemaran.
Millal korjata?
Vanadest üleskirjutistest ei leia, et keegi oleks ravimina kasutanud tedremarana maapealset osa, ikka tema juurikat. Ja imelikult kombel arvas vanarahvas, et kõige parem nende juurikate väljakorjamise aeg on enne õitsemist, seega enne jaanipäeva. Küllap oli just algaval heinaajal rohtu kõige rohkem vaja.
Tänapäeva apteek tahab aga juurikaid, mis on korjatud sügisel, kui nad sisaldavad kõige rohkem varuaineid. Mõlemal juhul on ilma õiteta taime väga raske ära tunda. Ometi on teda juba ammust ajast tuntud ja vahel kõhuhaiguste puhul kasvukoht paiguti täiesti lagedaks korjatud.
Tedremarana tunneb ära 20–30 cm pikkuse ülevalt harunenud varre järgi, millel on ülemised kolmetised ja alumised näiliselt viietised sõrmjad lehed. Hõbemaranast eristab tedremaranat see, et tema lehed ei ole hõbedaselt siidikarvased, vaid tumerohelised. Kollased õied ulatuvad üle lehtede, õieraagudel on nad enamasti üksikult.
Verevärvi andev juurikas
Tedremarana risoom on jäme, pealt mustjaspruun ja seest punakas, läbilõikes võib näha nagu punast risti või viisnurka. Just punast värvi on enne õitsemist tedremarana juurikatest saadud, isegi tulipunast. Tulipunase värvi annab ta ka viinale, milles teda hoitakse. Eriti pühaks joogiks peetakse teda Peipsi ääres vanausuliste seas, kes on tedremarana nastoika ehk kalganovka tegemise kombe Venemaalt kaasa toonud. Vanas vene keeles on tedremaran kалга́н.
Aitas pasanduse vastu
Kõige rohkem kasutati meie rahvameditsiinis tedremarana juurikate viinaleotist, aga ka juurte teed, pulbrit ja tuhka. Juuri ka kuivatati, tambiti pulbriks ja anti veega kõhurohuks „niipalju kui süda kutsus“. Eriti hästi aitas see düsenteeria ehk kõhutõve puhul ja apteegis müüdi seda „pasapulbri“ nime all.
Ka loomi raviti „pasanduse puhul“ tedremaranaga. Võrumaal kasutati teda venituse leevenduseks, kui „naba on paigast ära veninud“. Veel tarvitati tedremaranat kõrvetiste, isutuse, pistjate, kõhutõve, südamevalu, äkilise valu, jooksva ja köha vastu.
Loe ka - METSAMOOR SOOVITAB | Mänd aitab ravida hinge ja ihu viisidel, millest sa varem midagi ei teadnud
