Soovitan aiapidajatele David R. Montgomery mahukat teost „Muld. Tsivilisatsioonide häving“, mis annab ülevaate sellest, kuidas inimkond on mulda suhtunud. Muldade vaesestumine ja „surnuks“ muutumine ei ole sugugi mõnekümne viimase aasta inimtegevuse tagajärg, vaid on kestnud aastatuhandeid. Ühelt poolt tekib raamatut lugedes jõuetus inimeste rumaluse pärast, kuid teisalt joonistuvad välja selged soovitused mulla rikastamiseks, mida iga aednik saab oma aias järgida.

Ingrid Olaussoni „Hooldame aeda lihtsalt ja looduspäraselt“ on justkui eelmise mõtteline jätk ja jagab kuhjaga soovitusi, kuidas elu mulda tagasi tuua. Need raamatud on ilmunud varem, sellepärast ei pruugi neid poes enam leiduda, kuid raamatukogudes küll.

Äsja ilmus eesti keeles Charles Dowdingi „Kaevamisvaba aed“, mida läbib eelmistega sama põhimõte – kaevamine ei ole mullale ja sealsele elustikule hea. Mis siis on hea?

Head on vahekultuurid, mis rikastavad mulda ja millest kirjutab käesolevas ajakirjas Eva Luigas. Muide, Eva on kirjutanud ka mitu aiandusraamatut, nii et sealgi kirjas olevad nipid tasub enne kevadet üle vaadata.

Talvel saab rohkem keskenduda aknalauaaiandusele – toataimedele ning seemnete külvamisele ja ettekasvatamisele. Selle kohta jagame Maakodu veebilehel www.maakodu.ee ohtralt nõu, niisiis tasub sinna kiigata ja jälgida ka Maakodu Facebooki.

Sisukat kevadeootust!