KRISTIINA BLOGI | Kui lastele olen ostnud riided igaks ilmaks, siis ise käin sama mantliga suusarajal ja teatris...

Ühel sombusel talvepäeval askeldasin oma kaheaastase tütrega koduõues ja püüdsin jää-lume-lörtsi-pori vahel meile tegevust leida. Arutasime parasjagu selle üle, kas liivakasti kaas on juba lahti sulanud või mitte, kui laps pilgu taevasse suunas ja siis hämmastusega küsis: „Mis see on?“ Vaatasin, mis teda nii väga seal üllatab ning nägin siis hallide pilvede vahel väikest sinist ristkülikut. Arvatavasti polnud paar viimast nädalat päikest näha olnud ja see on kaheaastase jaoks piisavalt pikk aeg, et sinitaeva olemasolu ära unustada.

Ühest küljest ajas see situatsioon mind naerma, teisalt aga tekitas asjaolu, et väike laps on kaamosega juba sedavõrd harjunud, natuke nukrustki. Naljaga pooleks võiks öelda, et temast on saamas tõeline eestlane, kelle jaoks suurema osa aastast eksisteeribki viiskümmend pluss halli varjundit – ja seda muidugi palju igavamas tähenduses kui see, mida pidas silmas ühe kuulsa raamatu autor.

Suurema osa oma elust olen fännanud suvekuuma, eksootilisi mustreid ning lõunamaa muusikat. Ma jõudsin pikemalt elada mitmes kauges riigis, aga kuskil 25-aastasena kodulinnas ülikoolis õppides jõudis minuni arusaam, et püsivalt tahaksin ma elada siiski Eestis. Ma ei oska siiani seletada, mis selle konkreetseks põhjuseks võis olla. Võimalik, et olles näinud väga erinevaid keskkondi ja ühiskondi