Nelja lapse ema: laste tülid röövisid mu mõistuse, kuniks sain aru, kuidas närvesöövate olukordadega end ja lapsi säästvalt toime tulla

Seda ütlust olete kuulnud: „lapsed on elu õied - seo nad punti ja vii vanaemale kingiks“? Mind on see alati muigama ajanud, sest päris ausalt: ma kujutan väga hästi ette, mis meeleseisundis võis olla inimene, kes need sõnad esimest korda välja ütles. Ja kuigi lilleseadeid ma suurt ei hinda, siis sedasorti kinkekimpu olen ka mina mitmel korral tahtnud teha, mil tülidest tingitud helinivoo on pannud kõrvadest tossu välja tulema.

On olnud hetki, mil olen tundnud end jõuetuna. Kui kaua sa peegeldad, valideerid, kuulad, pakud pehmust ja soojust, kui sellest hoolimata on viie minuti pärast jälle majas selline kisa, et isegi linnud ei julge enam üle maja lennata. Ma tahan väga olla rahumeelne vanem, ausalt. Aga kui üks tüli on teise otsas kinni ja näed oma silmaga, kuidas üks laps teist näpistab (enda meelest salaja), et teda provotseerida, siis on see rahumeelsus kiire kaduma.

Olles nüüd kohe 11 aastat ema olnud, olen ma ausalt öeldes õppinud kõige rohkem just iseenda kohta. Asjade kohta, mis mind ärritavad, mille osas mul kannatust pole. Emadus näitab väga valusalt kätte inimese nõrkused (ent ka tugevused!). Aga selle, kuidas tulla toime tülide-karjumiste-salakavaluse-provotseerimisega, õppisin ma ära viimase asjana.

Ja päris ausalt? Nii laste oskus tülitseda kui ka minu enda vaimne tervis on kordades paranenud tänu ühe lihtsa asja rakendamisele