„Mu sünnitustegevus läks nii kiireks, et valikut polnud – mu abikaasa pidi sünnituse elutoas vastu võtma“

Kolm aastat tagasi sünnitasin kogemata elutoa diivani ees oma mehe käte vahele. See on küll vahva ja õnneliku lõpuga lugu, kuid olgu öeldud, et järgmise lapsega suundusime taas õigeaegselt haiglasse ja assisteerimata kodusünnitust ma kindlasti ei propageeri.

Minu esimene sünnitus kulges esmasünnitajale ootuspäraselt väga rahulikus tempos. Olen tänulik ämmaemandale, kelle pikaajaline kogemus ja resoluutne juhtimisstiil aitasid sündida lapsel loomulikul teel ja meditsiinilisi sekkumisi vajamata. Olime üsna kindlad, et soovime ühel hetkel perelisa ja tõenäoliselt ei jää see sünnitus ainsaks.

Kolm ja pool aastat hiljem, kui lähenema hakkas teise lapse oodatav sünnitähtaeg, olin enda arvates väga hästi valmistunud. Günekoloogia ja sünnitusabi õpik sai teist korda kaanest kaaneni läbi töötatud ning seekord jõudis mu öökapile isegi sõbrannalt laenatud „Loomuliku sünnituse teejuht“. Midagi nii loomulikku ja ürgset, kui ees ootamas oli, ma muidugi tulemas ei näinud.