Hooldaja avameelne pihtimus: olen oma patsienti armunud ja elu on õndsus, hoolimata sellest, et ta on väga haige

54aastane Frances Punch töötas aastaid apteegis, kuid tundis ühel päeval, et ta tahab olla abivajajatele lähemal, seega otsustas vahetada ametit. Ta asus tööle hooldajana, et aidata inimesi, kes vajavad kodustes toimetustes abikäsi.

Francesi esimeseks kliendiks oli David Punch – temast kümme aastat vanem mees, kes vajas abi, kuna tal olid pärast seljaoperatsiooni tekkinud tüsistused – tema käte liikuvus oli osaliselt piiratud, ta veetis suurema osa oma päevast voodis ning ta ei tulnud üksi kõigega toime.

Francese kolleegid hoiatasid teda nagu filmis pahura vanamehe eest, kellel ei jää märkamata väiksemgi hilinemine või eksimus. David vajas nelja külastust päevas, et hooldaja aitaks tal end pesta, riietuda ja ravimeid võtta. Frances ei lasknud end kolleegide hirmujuttudest segada ning esimesel visiidil astus ta Davidi magamistuppa ja tutvustas end sõbralikult.

„Ma ei osanud midagi oodata, kuid David tervitas mind laia naeratusega. Juba esimesel vestlusel oli meie vahel mingi äratundmine. David oli pensionile jäänud perearst. Ta oli viisakas, lahke ja temaga oli põnev vestelda. Pahurat vanameest polnud kusagil. Vastupidi – David oli väga intelligentne ja humoorikas. Päevade ja nädalate möödudes avastasin, et ootan tema külastamist rohkem kui midagi muud. Ja kui mul oli enne järgmist kodukülastust vaba aega, jäin Davidi juurde pikemaks – lobisesime maast ja ilmast.“