Lehekülge haldav koertemassöör Karolin Tohv toob mõned värsked näited:

-Üksildasele vanaemale kingiti haski- mõne kuuga anti see ära.

-Vanemale sugulasele kingiti kutsikas - ei saadud hakkama, pandi ketti, lõpuks anti uude koju.

-Laps sai kingiks kauaoodatud koera. Koeraga tegeleda ei viitsi, ei pissitada ega treenida. Ta on laps. Koer ei ole kunagi lapse vastutus. Vanemad andsid koera ära, sest too läks üle käte.

„Neid lugusid, mida kuulnud olen, kuidas koeri ära on antud, on meeletult. Ja see komme on siiani moes,“ tõdeb ta ja paneb inimestele südamele: „Koer on suur vastutus ja kohustus, mida ei saa kellegi teise õlgadele „heast tahtest“ lükata. Need, kes saavad aru, kui suure vastutusega tegu, suure tõenäosusega veenavad kõiki teisi ümber koera võtmisel ega kingiks ka ise kellelegi koera. Ma armastan koeri väga., aga nad on kõige hullem kingitus, mida keegi ligimesele saab teha.“