Üheks vanimaks köögiviljaks peetava okra kasvatamise saab meil ette võtta vaid kasvuhoones

Viliköögiviljade hulka arvatava troopilise päritoluga soojanõudliku okra kasvatamine meie kliimas võib kõne alla tulla vaid köetavas kasvuhoones.

Okra, ehk botaanilise nimega söödav muskushibisk on üks vanemaid köögivilju, mille jäljed toiduks tarvitamise kohta Egiptuses ulatuvad II aastatuhandesse eKr. Taim arvatakse olevat pärit Ida-Aafrika kiltmaalt. Egiptuses ja Etioopias kasvab see metsikult praegusel ajalgi.

Okra vili on enamasti 10-20 cm pikkune ja 2-3 cm jämedune, pikisooneline ja mitmekandiline, teravatipuline, kollakas- kuni tumeroheline kupar või kõder, milles ümmargused umbes 5 mm läbimõõduga söödavad seemned.

Maitselt on okrakuprad maheda, kergelt mõrkja, veidi pikantselt hapuka, rohelisi karusmarju meenutava maitsega. Väga hinnatud on värske okra salatina koos tomatiga, millega see eriti hästi kokku sobib. Enamasti süüakse siiski keedetult, sageli kombineeritult koos teiste köögiviljadega. Sobib hästi suppidesse, ühepajatoitudesse, lisandiks liha- ja kalaroogadele jne. Okratoite peab tugevasti vürtsitama küüslaugu, pipra, koriandri jt maitseainetega.