04.10.2019, 08:00
Me jäime ellu!
“Tajun läbi paksu vati enda ümber paanikat: “Ärgake, ärgake!”, “Ta ei reageeri…” Tahan öelda, et ma olen ju siin, halloo, aga silmalaud on liiga rasked, kõnevõime kadunud ja ihuliikmed ei kuula sõna. Ja kus mu beebi on?!” meenutab Viivika (36) ärkamist pärast keisrilõiget.
FOTO:
Ma ei ole enam kuskil maa ja taeva vahel. Olen elus, aga elutu. Ema seisab voodi kõrval, silmad märjad. Mida tema siin teeb? Ja miks ta nutab, ma ei saa millestki aru. Äkki jõuab mulle midagi kohale. “Ei saa olla! Palun, palun, ei!” mõtlen. Ma kardan kõige hullemat ja ema tajub seda mu hirmunud silmist. Ta vastab kiiresti: “Tibuga on kõik korras. Sina pead puhkama. Hiljem räägime, sul oli raske operatsioon ja kaotasid palju verd.”