PIU-PIU ehk sõjamängude poolt või vastu

“Piu-piu!” sätivad poisi­kesed oma sõrmed tulistami­sasendisse isegi siis, kui mängupüsse koju ei osteta. Vanematena ei saa me mööda minna küsimusest, kas lapsepõlve püssimängude ja hilisema vägivaldse käitumise vahel on seos. Peaksime me üldse lubama lastel mängu­relvadega ringi joosta?

Kaitseväes referendina töötav Margen Õlijas (36, avapildil), kes töiselt relvadega kokku puutub, oli esimese poja Rolandi sündides kindel: püssimängudel nende kodus kohta ei ole! “Minus tekitasid sellised mängud hirmu, arvasin, et lastele pole need sobilikud. Mulle ei meeldi ka sõja- ega muud vägivaldsed filmid,” selgitab ta.

Siiski pidi ta poja kasvades oma põhimõttest loobuma. “Päris kiirelt taipasin, et poistel tulevad sõjamängud ikka vist verega kaasa,” naerab Margen. “Keelasin, mis ma keelasin, Rolandit ikka tõmbas sinnapoole! Küll tegi ta endale puuklotsidest mängu­relvi või mängis sõprade mängupüssidega.”