Kohtun Janno Põldmaga (70) Eesti Joonisfilmi stuudios Pelgu­linnas ja aiman juba meie jutu­ajamise algul, et sellist vanaisa oleksin lapsena ka endale tahtnud. Janno on töise, ent äärmiselt külalislahke olekuga ja stuudios ringkäiku tehes jagab ta oma teadmisi-kogemusi nii soojalt, et tahes-tahtmata tekib hea turvaline tunne.

Stuudio tubades istuvad kunstnikud ja puhuvad justkui võluväel spetsiaalsetel arvutitel filmi­tegelastele elu sisse. Pea igal seinal on näha mõni Lotte-lugudest tuttav tüüp. Janno näitab mulle ka jube rasket veneaegset kaamerat, millega ta kunagi operaatorina filmis ja mis nüüd kahe korruse vahel dekoratsioonina seisab. Justkui pannes möödujat tänama, et aeg on edasi liikunud ja filmitegemine lihtsamaks läinud.