Reet Oja. Foto: Ülo Josing / ERR
Kas polnud ta piisavalt jõuline, et oma ideede eest seista? Või tundis, et oli teinud kõik, mis rahvustelevisioonis võimalik?

Viimane sarisaade, milles Reet Oja nähti, oli 2001. aastal alguse saanud „Unetus”. Tegemist oli hilisõhtuse, kell 22–23 alanud väitlussaatega, kus arutleti aktuaalsete päevaprobleemide üle korraga nii eesti kui ka vene keeles. Pärast kahte aastat, mil „Unetuse” saatejuht oli Ainar Ruussaar, asus saadet juhtima Reet Oja. Tema kõrval oli venekeelseks saatejuhiks Aleksandr Tšaplõgin, lisaks oli stuudios kaks eksperti, samuti eesti- ja venekeelne, ning publik, kelle omavahelised vaidlused kujunesid ETV muidu väga väljapeetud ekraanil harjumatult tuliseks.

Midagi sellist pole ETV ekraanile kunagi enam tagasi tulnud. Saates arutleti teemade üle, mis on päevakorral ka praegu: politseitöö efektiivsus, narkomaania ja aidsi levik, Eesti meditsiini olukord, vaesus, eestivenelaste olukord ja see, kas Eesti riik peab toetama venekeelset haridust. Suhtumine saatesse oli kahetine: oli neid, kes pidasid sellist formaati hädavajalikuks, aga ka neid, kelle meelest oli see tarbetu raharaisk.

Ainar Ruussaar, kes oli tollal ETV juhatuse esimees, ütleb, et jah, „Unetus” lõppes ära. Põhjus oli lihtne: kuigi vaatajaid polnud vähe, eriti hilise tunni kohta (70 000 kandis), polnud nende hulgas peaaegu üldse venekeelseid vaatajaid, kelle jaoks seda saadet ikkagi eelkõige tehti.

Aga miks Reet lahkus?