35 AASTAT SURMAST | Urmas Kibuspuu: ma ei taha sind noorelt leseks teha, Tanja
Kiirtarbimise ajastul – kes silmist, see meelest – leidub õnneks veel suuri erandeid. Ainult 31 eluaastaga, vaid üheksa teatrihooajaga sai näitleja Urmas Kibuspuu legendiks, keda armastame seniajani.
Lugu ilmus esimest korda Eesti Naise 2019. aasta novembrinumbris.
Sellel jõulukuul, 5. detsembril oleks Urmas Kibuspuu ehk Kips, nagu sõbrad ja kolleegid teda hüüdsid, saanud 66aastaseks. Imeandeka mehe saatuseks suurel eluloosirattal oli aga jääda igavesti 31aastaseks. Teatriloolane Reet Neimar nimetas Kibuspuud terve sajandi eredaimaks meesnäitlejaks. Ja tõesti, kui ka teater on hetkes kaduv kunst, püsib tema talent “järelvaadatavana” alles. Draamateatri telesalvestatud lavastustes, mitmes mängufilmis, ETV kuldvarana eetris mängivais huumorišõudes. Ennekõike tänu kursusevend Ago-Endrik Kerge ülipopulaarsetele telelavastustele. Kes poleks näinud “Pisuhända”, “Tabamata imet”, “Kuulsuse narre”, “Püha Susannat ehk Meistrite kooli”...
“EMA, NAD TEOTAVAD SINU POJA KUNINGLIKKU PEAD!” Tegelikult piisaks Kibuspuu mastaabi tabamiseks ainuüksi mõnest minutist, mis säilinud mustvalgel filmilindil 7. lennu diplomilavastustest. Kui väljenduslik nägu, pilk, plastika “Popi ja Huhuu” peremeheta jäänult heitunud, hoobi ootel taksikoera Popi sõnadeta rollis. Ja kui mõjus, varavõimas vaid 22aastaselt diplomilavastuse “Tabamata ime” finaalis! Klaverikunstnik Leo Saalepina, appikarjes eesti tõusikseltskonna ees, kes temalt üleeuroopalise kuulsuse imet nõuavad: “Andke mulle natukene veel aega, andke mulle natuke puhkust... Ma võidan enesele krooni ja kingin teile kuninga!” Siis, metronoomipendli tagudes, jalgupidi klaveriklahvidele tõustes, tundes, et on seltskonna surve all end narriks teinud, kuuldes peas narrikuljuseid: “Kõlisevad... Ema, ema... kisume nad ära. Ema, ema, nad teotavad sinu poja kuninglikku pead!”
Räägitud ja kirjutatud on Kibuspuu eriskummaliselt lummavast, vaat et pühamehe sarmist. Teatrikooli vastuvõtukatsetel olevat isegi peljatud, et paljukest nii isemoodi tüübile teatris rolle sobiks. Ent meister mängis meie ees tabatavaks nii tähtsad kui ka tühised hetked elus, nii traagika kui ka koomilise. Puudutavalt, mõtlema panevalt.
Kuulsuse tipul ta staaritsemisse ei nakatunud. Draamateatri näitlejana, kes vahepeal leidis telemajas rohkem rakendust, ei hoolinud ta päriselus ülikondade kandmisest, vaid eelistas põlvkondlikult teksapükse. Rahvas hindas teda meheks omade hulgast.
JUSTKUI TEISEST ILMAST SÜNDINUD POEG. 5. detsember oli NSV Liidus kalendri järgi konstitutsioonipäev, Urmas aga sündis perre, kus tol päeval pühitseti advendilaupäeva. Ema ei tahtnud iialgi, et tema Ummist saaks see Urmas Kibuspuu. Näitleja. “Ma ei saa kunagi rahu, et temast sai näitleja,” kahetses ta süda veel poja 50. sünniaastapäevalgi, Kirsti Vainküla võetud intervjuus. Noorte, aga tõsiusklike vanemate esiklaps oli perre justkui teisest maailmast “juhtunud”. Imestades andnud ema oma käega kaheaastasele Ummile vitsa, sest mis selle poisiga küll lahti on, et ta kogu aeg sülle kipub. “Mul oli kasukas käisteotsast nii kulunud, just sellest süles tassimisest. Andsin talle siis paar sahmakat.”
Kohutavale mõttele, et pojast võib näitleja saada, juhtis tähelepanu võõras inimene Hiiumaa bussis.
Kohutavale mõttele, et esikpojast võib näitleja saada, juhtis tähelepanu võõras inimene Hiiumaa bussis. Poiss kõõlus mööda bussi ja rääkis rõõmsalt võõrastega juttu. Seepeale kiitnud üks naine Urmase vanematele: “No kumb teist näitleja on?!” Mitte kumbki – ema Helju oli siis lasteaednik, hiljem aastakümneid onkoloogiahaigla perenaine. Hiidlasest isa Lembit oli telefonivõrgu vaneminsener. Poisile hea range kasvatuse andnud vanemad lootsid, et temast sirgub tõsine maalikunstnik.
Urmasele meeldiski joonistada, loodust pildistada. Pinginaabriks kunstnike poeg Georg Bogatkin, siirdus ta põhikoolist edasi 46. keskkooli kunstiklassi, lisaks kunstiinstituudi ettevalmistuskursustele. Ent mis tulema pidi, ei jäänud tulemata. Kui poeg ühel juuniõhtul 1972 tuli Hiiul asuva Pargi tänava koju teatega, et tegi Panso kooli eksamid, ei naeratanud ema sugugi. Tegemaks head meelt, lohutas poeg ema: “Ehk ei saa sisse, tulemusi veel ei tea.”
Urmas võeti teatrikooli vastu, kuulsa Voldemar Panso enda kursusele. “Mina tahtsin ikka, et temast saaks kunstnik,” meenutas ema. “Ja eks näitlejaametist on ju kuuldused... Et elatakse kergemat elu, hakatakse jooma ja...” Kaugemale ei tahtnud ta mõeldagi.
Urmasest seitse aastat noorema õe Merikese osaks oli olla vanemate ja venna vahel mõistev-tasakaalustav keel. Tüdruku keskkooliealiseks kasvades said õde-venda loa kolida maja teise tiiba omaette elama.
NELI MUSKETÄRI. Ema ja isa ei pruukinud teada, millist menu oli nende poeg juba maitsnud 46. keskkooli pidude laval naljamehena, publikumagnetina. Kusjuures seal möllas neli musketäri: pinginaabrid Urmas ja Georg, klassivend Raimo Aas ja paralleelklassi priimus Mart Ummelas. Poisse nõuti esinema naaberkoolidesse, isegi Peda pidudele ja kolhoosidessegi rahvast naerutama. (Samal ajal tegi 7. keskkoolis tähena ilma Jüri Krjukov – polnud ime, et just nemad kaks teatrikoolis kursusevendade hulgast tandemiks klappisid. Ja et just Kibuspuu ja Krjukovi telesketšidest said vana-aastaõhtute oodatuimad hetked.)
Lavaka katsetele läks Urmas sõber Raimole toeks kaasa. Läks nii, nagu tihti: sõber jäi välja, aga saatja võeti sisse...
“AEG ELADA, AEG ARMASTADA”. Sellenimelises, ülekohtuselt unustatud Tallinnfilmi linatöös (1976) mängis Kibuspuu noort ujedat arsti. Oma elus oli aga Urmas teatrikooli lõpetamise aegu kohtunud metallikunstnikuks õppinud Ilo Kokamägiga (Epp-Maria Kokamägi vanem õde). Tulisest kohtumisest sündis juunis 1977 poeg Paul-Erik Kokamägi. Paarina nad õieti koos elama ei hakanudki. Eriti Urmase ema kurvastuseks, et pojast ei saanud õiget pereinimest.
Tänu raadiokuuldemängude ja huumorisaate “Meelelahutaja” salvestustele sai Kips kokku heatujulise hoolitseva naise helirežissöör Külliki Valdmaga. See suhe päädis pulmadega. Paar kevadet enne oma elu lõppu kohtus Urmas aga oma Tanja, “armsa väikse venkuga”. Tatjana Bassova (praegu Järvi) – kleenuke Estonia baleriin ja varieteetantsija – oli Urmase õega üheealine. Siira hinge ja lihtsüdamliku temperamendiga. “Väga tore, aval ja heasüdamlik. Üks tore laps,” lootis ka Urmase ema just Tanjast endale miniat.
Kuid Urmas enam abielluma ei kiirustanud. Järjest lõikavamate peavaludega, ainult harva veel napsu võttes, öelnud ta kord: “Ma ei taha sind noorelt leseks teha, Tanja.”
LÕPPVAATUS OKASKROONIGA PEA ÜMBER. “Tabamata ime” Leo Saalepit painasid narrikuljused pea ümber. Urmas Kibuspuu elas aastaid paisuvate peavalude “kellukesehelinaga”. Algas see üsna varsti pärast teatrikooli. Ema käis pojaga arstide vahet. Igal pool öeldi üksnes: üle töötanud. Ta rääkis, et kui pikali heidab, käib terve tuba ringi. Sageli aitas õde Merike vennal pead pesta, sest Urmas ei saanud pead väga alla kallutada. Aasta enne siitilmast lahkumist avastati Urmasel kinnine tuberkuloos, tehti kopsulõikus. Peavalud ei lakanud.
Tol juuniõhtul töölt koju jõudes kuulis ema poega toas valu käes karjuvat. Kätega peast hoides, tooli peal püsti, märganud ta ema ja öelnud: “Ema, ära arva, ma ei ole loll. Mul on nii õudsed peavalud, ma ei suuda elada.” Ema kutsus kiirabi. Tohtrid tuvastasid, et haige on ametilt näitleja, tegid süsti ja marssisid minema. Onkoloogiahaiglas töötanud ema jooksis haiglasse abi järele. Arst tuli, sidus Urmasele märja räti ümber pea ja aitas ta tollal valitsusmeestele mõeldud neljandasse ehk Magdaleena haiglasse korraldada. Öösel seal suur näitleja suri. Sipelgamunasuuruse väikeajukasvaja tõttu.
Tolsamal ööl vastu 1985. aasta 13. juunit pidas üks Kipsi paljudest sõpruskondadest Mustamäel Linnade korteris Ivo sünnipäevapidu. Paar päeva varem, 10. juunil oli Ivo Linna kohanud raadiomaja ees Kibuspuud ja Krjukovit. Sõbrad olid teel Harju tänavale. Iff sõidutas nad autoga kohvik Moskva ette. Lepiti kokku, et sünnipäeval näeme... Kips ei tulnud.
Maria Klenskaja teadis öelda, et Urmasel algasid peavalud ja ta viidi haiglasse. Eks seda oli varemgi juhtunud, noor elurõõmus seltskond ei lasknud end sellest liialt häirida. Siiski, mäletab Maria, kui väiksemas ringis köögis istuti, pöördus jutt tol ööl Urmase peale. “Meil oli nii lõpmatult naljakas seal. Juunikuu, hommik kella 4–5 paiku, aeg, mil pidutsedes hakkavad asjad ja värvid juba teiseks muutuma. Kõik tundus nii tore ja sillerdav, rääkisime, mida Urmas ühe või teise võtte ajal tegi, ja muust sellisest. Siis läksime koju ja minu meelest umbes hommikul kella kümne ajal helistas mulle Draamateatri inspitsient ja ütles, et Urmas on surnud.” Ja see ei olnud enam nali. See oli jube.
KULUTULENA LEVIS SEE TEADE ÜLE EESTI. Tollal Eesti NSVs veel ei kuulunud näitlejate eraelu – kes kellega käib või lahutab – kogu rahvale. Saati siis artisti tervisemured.
Väljas lõõskas päikesest palav juunipäev, Draamateater pidas puhkust, abituriendid kirjutasid küpsuskirjandit. Kuuldus ootamatust surmast levis kulutulena, vapustades tervet Eestit. Võimatu oli uskuda, et suri nii noor inimene. Näitleja, keda teadis ja armastas iga eestlane. Urmas Kibuspuu ärasaatmispäeval palistas teatriesist tohutu hulk rahvast.
Urmase ema mällu lõikas siiski teine tundepilt: “Kord, kui Urmas juba haige oli, tuli keegi ja ütles, et küll sa oled uhke ema, sul on selline poeg. Aga... mul oli alati nii kurb. Ja nüüd on see uhkus mulla all, mis sellega enam peale hakata. Elu on selline.”
Onkoloogiahaiglas töötades nägi Urmase ema ka Jüri Krjukovi viimaseid päevi. Ükskord küsis ta Jürilt otse: “Ütle, kas teil Urmasega usust ka juttu oli?” – “Palju,” tunnistas Krjukov. See vastus oli Urmase emale elu olulisim. Ainus poja roll, millega ema rahule jäi, oli tragikomöödia “Saateviga” – Kibuspuu kehastas seal Kristust. Selle rolli eest sai ta kirikuõpetajatelt tänukirju.
NAERUTAVALT, VALUTEGEVALT MEELDEJÄÄV. Intelligentse koomiku andega loodud rollide kõrval kumas Kibuspuust ka mingit erilist pühamehe tundlikkust. Nii veenvalt, et tagantjärele tundub: kas mitte pole see tähenduslik, et Urmas läks siit Jeesuse eas... Elle Kull on öelnud, et Urmas pidas Jumalaga isepäi kahekõnesid, teistele seda pealkirjastamata.
Igal Urmase sõpradest on oma lood, mis naeratuse näole toovad. Kursuseõde Anne Paluver meenutab ikka, et juba mõned aastad Draamateatris töötanud, juhtus sageli, et inimesed helistasid valvelauda küsimusega: kas Kibuspuu ja Paluver on õde ja vend või mees ja naine? “Ükskord olimegi juhuslikult mõlemad valvelaua juures, kui helistati, ja Kips röögatas valvelauatädile, et öelge: me oleme ühemunarakukaksikud!”
Muide, noor Jüri Krjukov oli kord Kuku klubi hommikuses avameelsuses ühtäkki lauanaabrile hinge pealt öelnud: “Miks minul on nii sile ja igav nägu, Kipsil on palju huvitavam!” Kes teab, ehk sellepärast kasvataski Jüri oma ilusa mehe näo habemesse. Nii või teisiti, pärast sõbra surma kandunud sügavam elu-üle-mõtlikkus ka noorena tuliselt kärsitusse Jürisse üle. “Anne, meie noorus on otsas,” tõdes Jüri Annele sõbra matustel.
“Kibuspuu ja Krjukov olid nagu öö ja päev, pluss ja miinus. Väga vajalikud üksteisele, teineteist ideaalselt täiendades,” räägib Elle Kull. “Kui Kips suri, oli Krjukov mõnda aega nagu ühe tiivaga lind.” Nii ellelikult itsitades meenutab ta seika, kui poisid tema ja Endriku esiklapsest poja titevarbaid kastma saabusid: “Lilled ja pudel pihus, nägudel õnnis naeratus, küsisid, kas lapsel ka nimi on. Neil endil oli väga ilus nimi pakkuda – Urmasjüri.”
Jah, eluvalikuis pole ainult must või valge. Tollal olid nii Urmas kui ka Jüri isad. Kumbki näitlejapoeg pidi leppima vaid pühapäevaisaga. Seevastu millist näitlejate sõpruskonna lusti kumab teleteatri “Pisuhänd” finaalis jäädvustatud šampanjapeost! Nii head kambavaimu, koos tegemise ja olemise rõõmu pole enne ega pärast nähtud kui Ago-Endrik Kerge ja tema trupi teletegemistes noil kuldsetel 1970–80ndatel!
METRONOOMI TIKSUDES, ET AEG SAAB OTSA... “Kuulsus pole midagi muud, kui et sulle korraldatakse riiklikud matused,” olla kord Urmas öelnud, nagu tavaliselt väikeõega köögilaua taga mõtiskledes, üks jalg toolil, lõug põlvele toetumas. Tagantjärele tähenduslikuna on Merikesel meeles ka kord, kui vend pillas lause: “Kui inimene on Pariisis käinud, siis ta võib surra.” Teatriühingu preemiareisiga pääses Urmas kunstnike mekat Pariisi nägema. Kolm suve enne kui...
Ehk kuulis Urmas kuklas, oma esimesest peaosast Leo Saalepist peale, kui kurjakuulutavalt kiiresti metronoomipendel tallegi tiksus. Innustas, piitsutas see hirm haarama nõutud näitlejana kinni igast pakutud võimalusest – teatris, filmis, teles, raadios, järjest ja korraga. Ka siis, kui valu okaskroonina lõikavalt ajus pressis. Juunis 1985 olid tal ühteaegu lõpusirgel rollid kahes filmis, “Puud olid...” ja “Savoy ball”.
Lavastaja Ago-Endrik Kerge mäletab pilti, kuidas Urmas istus “Savoy balli” viimaste võtete aegu väsinult vene teatri saalis, vaadates laval teiste tegelastega filmitavat, kurtes siis lõpuks oma peavalu. “Lavale oli ehitatud suur kabareetrepp, mida mööda tantsutüdrukud alla lavale laskusid, ja viimased kaadrid temaga olidki sellised, kus ta kõnnib sealt trepist läbi siresäärsete tüdrukute ridade heitunult üles. Võte lõppes, me läksime lahku ja tema koju...” Ka “Savoy ball” lõpetati šampanjapeo kaadritega – nagu “Pisuhändki”. Kuid ilma Urmas Kibuspuuta.
PEEGLIST POJA PEALE TAGASI VAATAMAS. “Kõigest sellest aru saamine, kes mu isa oli, võtab kogu elu,” on öelnud Urmase poeg Paul-Erik Kokamägi (samuti intervjuus ajakirjanik Kirsti Vainkülale). “Ma ei tea täpselt, palju me üldse kohtusime või nägime. Elasime isast eraldi.” Isa kujust on tal silme ees paar helget pilti suvel koos maal oldud ajast. Pigem aga mäletab ta televiisorist nähtud isa. Kõige eredamalt “Arabella” filmist, kus isa mängis põnevat leiutajat ja nõelravitsejat Aadut. Seda filmi vaatas poiss kinos koos emaga. Isa matuste aegu oli Paul-Erik saamas kaheksaseks. Teiste ütlemise peale, et ta on väga oma isa sarnane, hakkas ta peeglisse vaadates endas – mida aeg edasi, seda enam – isa märkama.
Isa ja ema geenidega (ema suguvõsas on kõik kunstnikud) asus Paul kuueteistaastaselt, kui tema ja ema Ilo Stockholmi kolisid, kunsti õppima. Täites niiviisi omal moel ka vanaema Helju unistuse. Ilo lahkus meie seast eelmise aasta augustis. Pauli ja tema rootslannast kaasa Ulrika peres – koos töötavad nad graafikute-disaineritena – kasvavad tütred Edit ja Mai. “Väikesed Kibuspuud,” kiidab nende tädi Epp-Maria Kokamägi. Varakult, veel Urmase eluajal Soome abiellunud õde Merike saab aga vennale mõeldes iga aasta 5. detsembril pidada ka oma poja sünnipäeva.
Kolmkümmend neli aastat on möödas. Läheneb aastalõpp 2019. Kas ehk kirjutab praegugi keegi vennana oma õele Soome, nagu Urmas detsembris 1982 kirjutas: “No nii, õeke!... Kelkida pole mul eriti millegagi. Tuleb veel kaks nädalat vastu pidada. Siis saabub uus aasta. Ja uuel aastal !!! on see kena omadus: “...et kõik kahed muutuvad kolmedeks...” ning kalendri viimast lehte välja rebides on väike nukrus segatud lootusega: “Küll uuel aastal läheb kõik hästi!”
