Aivar Kullamaa
“Ei saa öelda, et ma Eestit väga taga igatseks,” ütleb Kadi Kriit (38), kelle ultraliberaalsed sõnavõtud on nii mõnegi konservatiivi karvad turri ajanud. Kahe aasta eest kolis Kadi USAsse, kuid tema kapis ripuvad Muhu rahvariided.

Metroorong jõuab Washington DCst tubli paarkümmend minutit lääne poole kihutada ning Virginia osariikigi jõuda, kui East Falls Churchi jaam lõpuks saabub. See on jõukas, ontlik ja rahvusvaheline kant, kus Starbucksi kohvikud vahelduvad praegu nii populaarset toore kala ja keeduriisi salatit pakkuvate poké-bowl’i restoranidega ning liivakivikarva elumajade sisehoovides peituvad basseinid koos isiklike vetelpäästjatega. Perekond, kus mees on mehhiklasest majandusdiplomaat ja naine Eestis pead tõstnud konservatismi eest pagenud feminist, ei ärata East Falls Churchis mingit tähelepanu – kui just noorem tütar Hiie Ing Kõu tänaval jonnituuride tulles vägevat huilgu üles ei võta.

Kui kolmene Hiie hakkab oma püsivamaid mälestusi elust looma ilmselt just siin, USAs, siis Kadiga jõuab jutt ikka ja jälle Eestini – ja muidugi ka poeg Vesseni, kelle tuhk seisab siinsamas rõdulaual väikse päkapikukuju sees. “Võtsime tuha Eestist kaasa, sest ei tundunud õige teda maha jätta,” ütleb Kadi. “Mul on üks saatusekaaslane Saksamaal, kes ütles, et ei saa sealt kuhugi kolida, sest ei taha lapse haua juurest kaugele minna. Neil seadus ei luba matmata jätta, vähemasti tema ütles nii.”