Foto: Aivar Kullamaa
"Viljandis on kõik paksud, saledat viljandlast pole olemas," ütleb Ave bravuurikalt. Oma tegusatest päevadest pajatab ta Madis Jürgenile.

Viljandi on paradiis. Vaade alla orgu pole halvem kui La Gomeral. Kitsad vanad tänavad. Varemed. Rahulik tempo. Juba hommikul vara tulevad kõrvalmajast prae­lõhnad, naabrinaine teeb süüa. Siia on paadi­sillad ehitatud, lähed järve ja ujud.

Meil on aknast jube hea vaadata, kes poodi läheb... läks suure kotiga, vist läheb õlle järele.

Üks külakass turnib meil siin ringi, tean nägupidi neid inimesi, kelle oma ta on. Milvi – meie koer, jõhker hulkuja! – läheb õige varakult oma hommikusele ringile. Pool kaheksa, enne kui liiklus tihedaks läheb, on ta kodus tagasi.

Siinsamas üle tee on Jaani pirukapood. Imps (Ave mees Imre – toim) ärkab ja jookseb kohe soojade pirukate järele. See pood on igavene nuhtlus, me võtame selle poe pärast kaalus juurde nagu sead!