Hetk filmist “Mees ja naine: 20 aastat hiljem”. Vida Press
Nende silmad peatuvad teineteisel, siis nad langetavad pilgu, et peita üllatust selle üle, mis nende sisemuses toimub. Kui pilgud taas kohtuvad, on silmis süttinud säde ja väreleb lootus – kas tõesti armastus?

Claude Lelouchi film “Mees ja naine” on armastuslugu, mis paljudele hinge läinud. Sellest on saanud ajastu ikoon, aga veelgi tuntum on filmi muusika, pehme ja veidi melanhoolne – daba-daba-daa, daba-daba-daa…
Film võitis 1966. aastal Cannes’i filmifestivali peaauhinna Kuldse Palmioksa. Samuti esitati film neljale Oscarile, millest võitis kaks: parima võõrkeelse filmi ja parima algupärase käsikirja oma.
Mees (Jean-Louis Trintignant) ja naine (Anouk Aimée, kes teenis rolli eest ka Oscari nominatsiooni) kohtuvad juhuslikult. Mõlemad on traagilistel asjaoludel lesed, nende lapsed käivad samas internaat­koolis mereäärses Deauville’is. Filmis on tegelaste nimed Jean-Louis Duroc ja Anne Gauthier.
Juhtub, et naine jääb Pariisi tagasi minnes rongist maha ja mees pakub talle oma autos küüti. Süttib säde. Vestlus ja meenutused – see kõik tekitab ootuse, et kohtumine ei jää viimaseks.